Lääne- Euroopa kroonikates tuntakse neid viikingitena, Ida-Euroopas varjaagidena. Viikingiajal eraldusid üksikud külad, mis asusid kaubateede ristumiskohal ja said hiljem linnadeks. Kesk-Eestis oli selleks Viljandi, mis asus lõunast põhja suunduva maantee ja läänest itta suunduva veetee ristumiskohal. 1154. aastal Araabia rännumees ja geograaf Abu-Abdallah-Muhammadal-Idrisi nimetas Viljandi muinaslinnust esmakordselt kirjalikes allikates Falamuse nime all. Tegemist oli Sitsiilia kuninga Roger II tellitud maailmaatlase kommentaaridega. Ürgoru kõrged kaldad ja uhteorud Viljandi järve ääres võimaldasid rajada linnuse ning kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ka välismaa kaupmeestel kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196. aastal liivlaste piiskopp Meynard, pidanud omadega
Aja jooksul hakkas aistide nimi märkima kõiki Ida-Balti asukaid. Aiste märkiv etnonüüm on algusest peale olnud maad/nurme/põldu tähistav sõna. Võib-olla laenasid germaanlased sõna baltlastelt, kuna tüvi Aister esineb nii Kesk- kui ka Ida-Läti kohanimistus. Araabia geograaf al-Idrsl, kes töötas 12.saj algul Sitsiilia kuninga teenistuses ülesandega koostada maailmakaart, tähistab "Geograafias" Eestit nimega Astlanda, Tallinna Kaleweny, mainib ka Bernu jõge ja Falamuse linnust. Esimesed eestikeelsete sõnade kirjapanekud seonduvad ristisõdijate jõudmisega Baltikumi. 1165 sai eestlaste piiskopiks Fulco, kes pidi ette valmistama eestlaste ristiusustamist. Ta abiline oli eesti munk Nicolaus, kellega koos käidi 12.saj 2x Eestimaal. Usulise missiooni ettevalmistamiseks tõlgiti eesti keelde katoliku kiriku tähtsamad palved ja riitused, millest pole siiani midagi leitud. Henriku Liivimaa kroonikas on 12
annaabi.ee 
