Allikad 3 keelt: ladina, alam-saksa (14saj I pool asendab), ülem-saksa ja veidi ka vana-vene, ülivähe eesti keelt. Arheoloogilised tulemused. 13.sajandi kroonikad Henriku Liivimaa kroonika. Henriku autorsus hüpoteetiline. Mainitud Henrikus de Lattis. Saanud preestrihariduse. Lätlased peavad teda lätlaseks, sakslased vaidlevad vastu. Ent siiski pärinevat Magdeburgist, haridus Hamburgis/Holsteinis ning 1205 preestrina Liivimaale. Kirjutas 1224-1227. Faktoloogiliselt ja kronoloogiliselt täpne. Kahtlane see, kui kirjeldab sündmusi, kus ise pole olnud. Lisaks kroonika eesmärk olla taanlaste vastu (õigus Liivimaale kas piiskopil või taani kunnil). Vanim käsikiri aastast 1300. Rekonstrueeritud teksti Arbusow ja Bauer tegid. Kroonika käsitleb 1190-1227, alates Meinhardi tulekust. Kuna Liivimaal mitu keelt, siis kohanimed erinevad. Liivimaa riimkroonika – 13saj viimane kümnend, värsis. Ülem-saksa keeles. 12017 värsirida. Titli von Altpeker (?)
Osad kroonikad olid väljamõeldud, ei tuntud veel teaduslikku viitamissüsteemi, me ei saa aru, kus autor kasutab teiste teadmisi, kus ta ise reguleerib, kui ta arvab end asja paremini teadvat. Pm ei saa välistada võimalust, et hilisemad tekstid võivad sisaldada olulist informatsiooni keskaja kohta. Kui me räägime allikate väärtuslikkusest, siis see sõltub sellest, mida me oskame sellest välja lugeda. Vahe tegemine faktoloogiliselt täpse ja ebatäpse vahel on kaasaja ajaloos oluliselt nihkunud, nimelt keskaegsed dokumendid ja kroonikad sisaldavad infot sellest, kuidas asjad ideaalis peaksid olema, mitte kuidas need olid. Kroonikud lähtusid spetsiifilisest ajastuomastest mõtteskeemidest ja mõtestasid sündmusi ja nähtusi neist kirjutades. Näiteks kui meil on säilinud varasem kroonika ja sellisem ümberkirjutus teise
annaabi.ee 
