Rahval on õigus mässata valitsuse vastu, mis ei valitse tema huvides (selline valitsus on rahvaga sõjaseisukorras). HUME 1.Põhjuslikkuse mõiste kriitika: Põhjuslikkus on tunnetuses keskne mõiste. Siiski leiab Hume, et põhjuslikkuse ideele ei vasta mitte ühtki muljet ja et tegemist on pelgalt meie mõtlemisharjumusega. See aga tähendab, et tema käsitluses muutub kaheldavaks praktiliselt igasugune teadmine. 2.Seadus eetikas: Väärtushinnangud ja normid ei ole tuletatavad faktiotsustustest. Tegeleb siis faktide ja väärtustega. Faktid selle maailmaga, mis on ning väärtused sellega, mis peab olema, mille poole võiks püüelda. 3.Moraal: Hume´i väitel on siiski võimalik leida teatud ühine alus teatud tegude heaks või halvaks pidamiseks. Ta leiab, et inimesed on suutelised omandama hinnatavate nähtuste suhtes erapooletut hoiakut. Ja kui nad on võtnud sellise hoiaku, siis jõuavad nad teatud toimimisviiside suhtes samadele tunnetele. Selline ühine kiitva nõusoleku
Ideede teadmisest on seega tuletatavad ka absoluutsed objektiivsed väärtushinnangud. Selles teadmise liigis, mida Platon peabki üldse ainsana ranges tähenduses teadmiseks ja mida valdab vaid ühiskonna anamnesis`e-võimeline eliit, langevad faktiteadmine ja väärtushinnangute teadmine ühte. Seetõttu paistavad normatiivsed küsimused Platoni järgi laskvat end olemuste/ideede teadmise alusel ühetähenduslikult ja kindlalt vastata ning sellisena faktiotsustustest tegelikult mitte erinevat. Ta näib olevat esindanud vaadet, mille järgi poliitiliste eesmärkide seadmine võib saada ühetähenduslikult ja kindlalt tuletatud ideede-teadmisest. Tänapäeva filosoofias on siiski valdav arusaam, mis eitab sellise asja võimalikkust. On levinud seisukoht, et asjades endis ei ole seesmisi väärtusi, kõik väärtused on üksnes subjektiivsete väärtushinnangute alusel konstitueeritud väärtused. Platoni
annaabi.ee 
