andis Fabriziole ühe vangis hinge heitnud hussaari riided ja tema passi. Peagi sai ta võtta osa võtta sõjategevusest Waterloo lahingus. Peale lahingut sai Fabrizio sõneluse käigus prantslaste käest haavata ning ta läks lähedal asuvasse külla võõrastemaija varjupaika otsima. Tema haavad olid mädanema läinud ning perekond, kellele võõrastemaja kuulus, hoolitses Fabrizio eest 2 nädalat, kuni ühel päeval astus tuppa saksa ohvitser, kes tuli teda sõjavangide nimekirja kandma. Fabriziot ei viidud kohe minema, sest ohvitser arvas, et ta on veel raskelt haavatud. Pererahavas rääkis toimunust Fabriziole ning too otsustas põgeneda. Lõpuks jõudis ta Genfi ja sai kokku oma tädi teenriga, kes ütles, et Milaano politsei kahtlustab Fabriziot mingis vandenõus. Ta naases oma kodukanti Milaanos, kus ta oli nüüdseks tagaotsitav ja kohtus seal oma ema ja tädiga. Fabrizio kohtas Milaanos Parma vangivalvurite ülema ilusat tütart Clelia Contit
tegelikult on vaid näitlejad). Etenduse kulminatsiooniks oli stseen, mille algul seisis Mirandolina keset lava koos nelja mehega – markii de Forlipopoli, krahv d’Albafiorita, kavaler de Ripafratta ning teener Fabrizio tema ümber. Fabrizio, kes kogu näitemängu vältel oli pigem kõrvaline tegelane, arvas, et tema on just see, kelle valib Mirandolina oma kaasaks. Siinkohal tuleks märkida seda, et oli selgesti näha, kuidas Mirandolina kaitses kirglikult Fabriziot igas olukorras (järelikult oli ta oma peas otsuse langetanud ning tahtis ainult ‘’mängida’’). Õnnestunumaks stseeniks peaksin mina hetke, kui de Ripafratta ja markii omavahel vaidlesid, nii et kruus puruks lendas. Samuti oli meie näitemängu juures meeldejääv see, kuidas Tammaru tõmbas puruks markii jaki, lisades, et see oli niikuinii nende viimane etendus. Lavakujundus oli iseenesest primitiivne - lava oli jaotatud kaheks valge lina abil. Samuti avaldas mulle
annaabi.ee 
