Kirjanduslukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Linnalüürika Vagantide luule on keskaegse linnalüürika esimene kuulutaja. Loobuti kurtuaassest ilutsemisest. Esimene tuntud vagant XIII sajandil oli pariislane Rutebeuf, kelle lüürikas olid kõige uudsemad need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast. Temalt on säilinud arvukalt satiire mungaordude ja vaimulike pihta, rahvanaljadel põhinevaid värssjutte lõbusatest eluseikadest ehk fablioosid ja näidendeid. Viimane ning suurim keskaja lüürik oli F.Villon (sünd. 1431), kelle eluloos ja loomingus kajastuvad selle aja suurus ja viletsus. Tema luuletused koonduvad kogumikeks “Värsid” ehk “Väike testament” ja “Suur testament”. Elu ja surm, ilu ja inetus, keskaegne patutunne ja jumalaema ihalemine – need on tema luule põhimotiivid. Villon on vahel tõsine ja harras, vahel küüniline ja rõve – talle pole miski püha.
Ülistatakse viina, armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub vagandide luule 14. sajandil. Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300 värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid- narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas improvisatsioon. Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10. sajandil hakati jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama
annaabi.ee 
