5 ketserluses ning nõidumises. Pärast 3 päeva ülestunnistusi ootas Faber'it põletamine tuleriidal. Karl Ristikivi ning romaani peategelase Johannes Faberi vahele võib tõmmata mitmeid paralleele: Faber'it kujutatakse kui üksikut indiviidi, kellel ei ole maailmas oma kohta sarnased meeleolud valitsesid ka Ristikivi elus. Päritolu on nii Faberile kui Ristikivile olulised. Erinevus seisneb selles, et Faber ei saa kunagi oma päritolu kunagi täpselt teada, kuid Ristikivi elab pagulasena, peab enda põlvnemist väga tähtsaks, kuid on sunnitud oma juurtest kaugel olema. Faber ja niisamuti Ristikivi olid teadmiste ja euroopliku hariduse huvilised - seda juba väga varajases eas. Faber rändas mööda Euroopat ringi, et end harida, jõuda looduse ja inimkeha saladusteni, ta uskus elumääratust saatuse poolt ta oli üksik, ta
olid otsas. Kuigi kreiskooli inspektor Kriese lubas anda tasuta õpetust ladina ja kreeka keeles, et võimaldada andekale õpilasele sissepääsu kõrgemasse kooli, tuli edasiõppimisest ometi loobuda ning Köler pöördus kurvalt tagasi koju. Vanemate palvel võttis tookordne Vastemõisa valitseja Faber, kes oli tuntud lahke inimesena, poisi enese juurde mõisa, et Köler aitaks teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Varsti sai Faberile selgeks, et poisil oli terav tähelepanuvõime ja kunstianne. Kui ta aga päris Köleri kavatsuste kohta tuleviku suhtes ning küsis, kas ta ei tahaks saada maalriks, sai ta eitava vastuse, sest maalririided olevat üleni värviga määrdunud. Aga kui Faber seletas, et on ka peenemaid maalermeistreid, kelle töö on puhtam ja kes maalivad isegi pilte, nagu tema vend, kellel oma töökoda Võnnu linnas, siis oli poiss kohe nõus. See peaaegu alateadlik vastus otsustaski tema edaspidise saatuse.
olid otsas. Kuigi kreiskooli inspektor Kriese lubas anda tasuta õpetust ladina ja kreeka keeles, et võimaldada andekale õpilasele sissepääsu kõrgemasse kooli, tuli edasiõppimisest ometi loobuda ning Köler pöördus kurvalt tagasi koju. Vanemate palvel võttis tookordne Vastemõisa valitseja Faber, kes oli tuntud lahke inimesena, poisi enese juurde mõisa, et Köler aitaks teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Varsti sai Faberile selgeks, et poisil oli terav tähelepanuvõime ja kunstianne. Kui ta aga päris Köleri kavatsuste kohta tuleviku suhtes ning küsis, kas ta ei tahaks saada maalriks, sai ta eitava vastuse, sest maalririided olevat üleni värviga määrdunud. Aga kui Faber seletas, et on ka peenemaid maalermeistreid, kelle töö on puhtam ja kes maalivad isegi pilte, nagu tema vend, kellel oma töökoda Võnnu linnas, siis oli poiss kohe nõus. See peaaegu alateadlik vastus otsustaski tema edaspidise saatuse.
annaabi.ee 
