y lahendab geneetikaülesandeid Mendeli I ja II seadusest, AB0-süsteemi vererühmadest ning suguliitelisest pärandumisest; y hindab pärilikkuse ja keskkonnategurite osa inimese puuetes ja haigustes. 15 BIOLOOGIA AINEKAVA projekt 01.10.2006 3.1.4. 4. kursus Õppesisu Evolutsiooniidee täiustumise seos loodusteaduste arenguga. Lamarcki ja Darwini evolutsioo- nikäsitluste võrdlus. Darwini evolutsiooniteooria põhiseisukohad. Loodusteaduslikest uurin- gutest tulenevad evolutsioonitõendid. Eri seisukohad elu päritolule Maal. Bioloogilise evolut- siooni varased etapid. Suuremad evolutsioonilised muutused kambriumieelsel perioodil. Nüü- disaegsete eluvormide kujunemine kambriumis ja sellele järgneval perioodil. Mutatsioonilise muutlikkuse, kombinatiivse muutlikkuse ja geneetilise triivi osa mikroevolut- sioonis. Olelusvõitlus, selle vormid
ühtlaselt jagunenud OTUde vahel; kui tunnusel on rohkem eri seisundeid. See ei tähenda, nagu oleks tegelikus klassifitseerimises kasulik kasutada pal- jude seisunditega tunnuseid: see aitab küll eristada OTU-sid, kuid mitte neid klassifitseerida rühmadesse. 4.5. Fülogeneetilise (kladistilise) analüüsi puhul on suhtumine tunnus- tesse ja nende eristamine pisut teistsugune ja rangem. Tnnuse seisundeid vaadeldakse ajalooliselt kujunenutena. Varem esinenud, ürgset, evolutsioo- niliselt vanemat tunnust (tunnuse seisundit) nimetame plesiomorfseks (tun- nuseks), sellest kujunenud homoloogset, hilisemat, nooremat aga apomorf- seks. Praegu kasutatavate algoritmide kohaselt võivad tunnused olla ainult kvalitatiivsed, mitte aga kvantitatiivsed; viimased tuleb transformeerida kvalitatiivseiks. Analüüsi alguses ei tarvitse me veel teada, milline tun- nus on just apomorfne; see selgub analüüsi tulemusena. Olulisim on seejuu-
annaabi.ee 
