Esimesed õpilased olid juudid ja paljud neist olid pärit Galileast. Aga Jeruusalemmlaste hulgas oli ka välisjuute, kes alaliselt elasid väljaspool Iisraeli piire diasporaas. Kristlaste tagakiusamised algasid peatselt. Pärast Jeesuse ristilöömist visati kividega surnuks Stefanus, hukati Jakoobus, Johannese vend jne. Paulus tapeti pärimuste järgi Roomas 64. a. Tagakiusatud õpilased põgenesid Jeruusalemmast, viies kaasa oma õpetuse (evangelion). Rooma väed vallutasid Jeruusalemma 70.a. kui juudid tõstsid mässu roomlaste vastu Rooma riik pidas kristlasi ateistideks, sest kristlased ei nõustunud riiki poolt määratud sunniviisilise keisrikultuse või jumalateenistusega, ka polnud neil roomlaste meelest konkreetset jumalat ega isegi preesterkonda ja templeid jumalateenistusrongkäigu 7 korraldamiseks. Keiser Domitianuse ajal üritas riik ristikogudust täielikult hävitada: iga
inimkonna pattulangemiseloo ja Messia ilmumist kuulutanud prohvetite õpetuste taustal. Vana Testament oli seetõttu kristlastele samavõrd püha kui juutidelegi. Kuid kristlaste jaoks pidi pühakiri sisaldama ka Vana Testamendi kuulutuste teokstegemist ja uue ajastu sisse juhatamist Jeesus Kristuse poolt. Nii valmis I sajandi viimasel kolmandikul kristlike autorite sulest mitu kirjutist Jeesuse elust ja õpetusest ehk evangeeliumi (evangelion – kreeka keeles rõõmusõnum). Neist neli – Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid – arvati hiljem pühakirja osadeks. Evangeeliumidele lisati lood apostlite tegudest, mitmed apostlitelt, eriti apostel Pauluselt, pärinevad või neile tagantjärele omistatud kirjad. Peale selle arvati pühakirja hulka ka nn. Johannese ilmutusraamat – Jumalariigi saabumisele eelneva Saatana võimutsemise ja sellele järgneva viimase kohtupäeva värvikas kirjeldus
annaabi.ee 
