” Kuigi allikad väidavad, et Rootsi jõudnute seas oli kõrgharidus 9%-l, samas kui Taani jõudnute puhul oli sama näitaja 5%. Osa eestlastest kasutas võõrsile mineku võimalust baltisakslaste ümber asustamisel (1939) ja ümber asustamise ajal (1941), osa läks mitmel erineval ajal toimunud üleviimis aktsiooni raames kaasa eesti rootslastega (1940 ja 1943-44), koos nendega õnnestus 1000- 3000 eestlasel Rootsi asuda. Lisaks mindi läände Saksa okupatsiooni ajal õppima või õpetama, evakueerituna, tööle värvatuna. Saksa võimudel oli valminud kava värvata vallutatud idaprovintsidest, sh Eestist, Saksamaale lihttöölisi põllumajandustöödele, sõjatööstusse või seda toetavasse sektorisse, meditsiiniõdesid jt. Erinevates allikates pakutud arvud algavad 10 000-st, mainitakse ka 15 000 eestlast, kuid 1943 aasta seisuga on välja toodud koguni 30 000 eestlast, kes lahkusid sinna.
1918.–1919. õppis Konrad Mäe maaliateljees ja 1919.–1924. "Pallases" maali, graafikat ja skulptuuri. 1920. aastal läks Sannamees üle skulptuuriateljeesse, mida juhatas andekas skulptor ja võimekas õpetaja Anton Starkopf. 1923. aasta suveks sõitis ta koos õpetajaga Dresdenisse, samuti on ta käinud Pariisiset ning peale naasmist kodumaale teenis Sannamees elatist vabakunstnikuna. Peale seda esines ta 1933. Pariisi Sügissalongi näitusel. II maailmasõja veetis Ferdi Sannamees evakueerituna nõukogude tagalasse Tšuvaššiasse, kus töötas Tšuvašši riikliku teatri juures. 1942. aastal koondati tagalas viibivad skulptorid (Garibaldi Pommer, Enn Roos, Aleksander Kaasik) Moskvasse, kus neist moodustati Ferdi Sannamehege eesotsas skulptorite brigaad. Kunstnikele tehti ülesandeks Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevale pühendatud kunstinäituse korraldamine 1943. aastal Moskvas. 1943. aastal sai Sannamehest Eesti NSV teeneline kunstitegelane ning 1946. aastal autasustati
annaabi.ee 
