sedalaadi lähenemist üha enam hakatud nimetama passiivseks või kaudseks eutanaasiaks, mis eristub aktiivsest või otsesest eutanaasiast, mille korral kutsutakse surm esile arstliku tegevuse tulemusena Niisiis tuleb mõnikord eutanaasia mõiste tõlgendamisel olla päris hoolikas, sest erinevates kontekstides võib tema tähendus olla üksjagu erinev. Käesolevas tsiviliseeritud maailmas on aktiivsel eutanaasial kaks kardinaalset seisundit. Ühelt poolt on eutanaasiavastaste üheks põhiargumendiks see, et inimelu on püha ja kellelgi ei ole õigust seda ära võtta. Seda seisukohta püüavad ka kindlustada paljud religioonid ja eriti nendes riikides, kus riigi juhtimise eesotsas seisab religioon. Teisalt rõhuvad eutanaasia pooldajad sellele, et kui inimesel on surmav haigus ja ta piinleb valudes, oleks inimlik aidata seda inimest "vaikselt ja valutult surra". 1990. aastate lõpus tehti Euroopa "Euronic" projekti raames küsitlus, millest võttis osa
patsient ise soovib surra, teiseks, tahtest sõltumatu eutanaasia ja kolmandaks tahtevastane eutanaasia, kui lootusetult haige patsient ei taha surra, kuid ta siiski surmatakse. Üha enam on leidnud ühiskondades kõneainet arsti poolt patisendilt teatud erilistes olukordades elu võtmise teatud võimalused ning nende õigustamine, kusjuures praeguseks on juba mitmeid riike, kus on seadustatud aktiivne eutanaasia ehk arstlik tegevus, mille eesmärgistatud tulemuseks on patsiendi surm. Eutanaasiavastaste argumendid on samuti hästi teada: elu pühadus ja vastava vabaduse võimalik kuritarvitamine on nende hulgas ühed tuntumad ja kaalukamad. Kindlasti on selles vaidluses oluline roll arstidel, kes ühelt poolt tajuvad oma töös väga selgesti situatsioone, kus eutanaasia lahendab olukorra, kuid samas peavad nad mõtlema ka halastussurma täideviimisele, mis on kindlasti arstidele moraalseks koormaks ja pingutuseks.
annaabi.ee 
