Rannajoone pikkus ei ole üheselt kindlaks määratav, sest see sõltub valitud punktide tihedusest, mille vahel mõõdetud kauguste summana rannajoone pikkust väljendatakse. Kui punkte on tihedamalt, on ka rannajoon pikem. Rannajoone asukoht ei ole püsiv. Ta võib muutuda loodete, tuule või muude lühiajaliste lühiajalist mõju omavate tegurite ajel. Pikemaajalist mõju rannajoone asukohale annavad : isostaasia ehk litosfääri ja astenosfääri vaheline gravitatsiooniline tasakaal ,eustaasia ehk globaalne maailmameredetaseme muutus, settimine ehk kuhjumine ja abrasioon ehk kivimite pinna mehaaniline kulutamine. Eesti mandriosa rannajoone pikkus narva-jõesuust iklani on umbes 1240 km, ülejäänu ca 2/3 langeb saarte arvele. Oma naaberriikidest oleme vaid lätist ja leedust märksa pikema ja käänulisema rannajoonega. RANNATÜÜBID: Rannatüüpide eristamine toimub põhiliselt randla veepealse osa ehk ranna iseloomu alusel
Vahemere ääres. * Põikirannikud sellised rannalõigud, kus rannajoon on risti geoloogilise struktuuri pikisuunaga. N mäeahelikud ulatuvad rannajooneni välja v on N rannikuala voorestatud. Sellisel juhul on rannajoon arusaadavalt väga liigestatud sopiline. * Diagonaalrannik -sarnane eelmisega, kuid geoloogiliste struktuuride pikiteljed on rannajoone suhtes teatud nurga all. Samuti väga liigestatud rannajoon. Meretaseme tõusul ja langusel kaks põhjust *eustaasia see on üldine maailmamere taseme muutus, mis valdavalt sõltub polaaralade jääkatte sulamise intensiivsusest *isostaasia maapinna kõikuvliikumised *ingressiooni rannikud - rannikualad, kus meri on tunginud ranniku madalamatele aladele, kusjuures selline protsess võib toimida nii tõusva kui vajuva ranniku tingimustes 1.Lainetus Eriti aga tormilainetus on peamine rannikualade morfoloogiat kujundav tegur. Kusjuures
annaabi.ee 
