Seetõttu on teoreetiliselt oodatav, et hoiatada tasub eelkõige lähisugulasi (meenutagem Hamiltoni reeglit). Eusotsiaalsete kiletiivaliste ühiskonnad. Kõige komplitseeritumad sotsiaalsed suhted on ühiseluliste ehk eusotsiaalsete kiletiivaliste putukate kolooniates. Haplodiploidsus kui eusotsiaalsust soodustav tegur. Haplodiploidsus on ilmselt oluline, kuid mitte ainumäärav tegur eusotsiaalsete loomaühiskondade kujunemiseks. Sugulussuhted teistel eusotsiaalsetel loomadel. Paljastuhnurid. Samuti üks emane, kes poegib ja teised töölised. Suur sisearetus. Sugulaste äratundmine loomadel. On mitmeid tõendeid, et loomad suudavad eristada oma sugulasi võõrastest - hiired, keda väiksena ristlapsendatakse võõrastesse pesadesse, suhtuvad hiljem oma kasuõvedesse heatahtlikumalt kui täiesti võõrastese isenditesse. Samas avaldab mõju ka tõeline sugulus sama ema järglased, kes kasvavad
Toit jagatakse kõigi vahel ühiselt. Kuid sealjuures on ka paljastuhnuritel üks silmatorkav altruismi soodustav omadus – nende omavaheline keskmine sugulusaste on väga suur (r = 0,82) mis viitab tugevale inbriidingule. Seega tundub eusotsiaalsust soodustavaks peamiseks teguriks olevat eelkõige suur sugulusaste koloonia liikmete vahel, hoolimata sellest, mis moel see on saavutatud – kas haplodiploidsuse, inbriidingu või klonaalse paljunemise (nagu nt eusotsiaalsetel lehetäidel) teel. Noorloomade soospetsiifiline hajumine – Kuigi paljastuhnureil paistab ilmselt olevat välja kujunenud mingi mehhanism, mis aitab neil inbriidingu ehk lähisugulusristumise negatiivsetest tagajärgedest üle saada, näitavad uurimused, et enamikule liikidele oleks kõrge inbriidingu osakaal hukatuslik. Seepärast on loomadel välja kujunenud mitmed spetsiifilised käitumuslikud iseärasused, mis aitavad inbriidingu taset kontrolli all hoida.
annaabi.ee 
