mida kreeklased pidasid pühaks, ja Paros, mis oli kuulus oma rikkalike lumivalge marmori kihtidega. Halduslikult jaguneb Kreeka piirkondadeks ja need omakorda maakondadeks: 1. Atika 2. Kesk-Kreeka3. Kesk-Makedoonia 4. Kreeta 5. Ida-Makedoonia ja Traakia 6. Ípeiros 7. Joonia saared 8. Põhja-Egeus 9. Peloponnesos 10. Lõuna-Egeus 11. Tessaalia 12. Lääne-Kreeka 13. Lääne-Makedoonia Kreeka on osa Euroopa suurregioonist. Nii nagu Euroopatki, iseloomustab Kreekat nelja aastaajaga kliima, hea viljakuse ja haritavusega mullad, soodustades põllumajanduse arendamist. Loodusvarad on mitmekesised, mis soodustavad kiiret tööstuse arengut, kuid intensiivse tootmise tõttu hakkavad enamus maavarad otsa saama. Põllud annavad aastas ühe saagi. Kreeka on heaolu riik, mida tõestavad paljud näitajad: suhteliselt kõrge keskmine
saj. lõpust rauatoodang hakkas kiiresti kasvama. Enam ei piiranud tehnika arengut raua kallidus. See-eest tekkis uus kitsaskoht ei jätkunud taandamiseks tarvilikku puidusütt. Vanad rauatootmismasinad ei suutnud seetõttu enam sammu pidada matsarikka Rootsi ja Venemaaga. Kaubanduses ja sõjaasjanduses nõutav raud lõi aluse nende arenguks. Malmsuurtükkide valmistamise sai kasutada pronksist kirikukellade valajate tööoskusi. Inglismaa tõusis oma suurtükkidega kuulsaks väljaspool Euroopatki. Hollandis ja Inglismaal 16. saj. lõpuks maad võtnud puidupõuda teravdas veelgi asjaolu, et puitu vajati suurtes kogustes ka laevaehituses, kütteks, soola tootmiseks ja seebikeetmiseks. Seda kõike rohkem kui kohalikud metsad pakkuda suutsid. Dud Dudley (1599-1684) ja Abraham Darby-junior (1711-1763) hakkasid tegelema puidupõua probleemiga ning esmakordselt saavutas Darby-junior rahuldava tulemuse 1735, kuid
annaabi.ee 
