frittimist. Hiinas tarvitatakse toiduks kõiki vähegi söödavaid aineid, mida looduses leidub: loomade ja lindude liha, sisiseelundid, ajud, nahk ning hüübinud veri, hai uimed, pääsukeste pesad jne. Tavaline hiina söök koosneb aga peamiselt kohalikest andidest, riisist ja nuudlitest. (Masso, 1975) Piima, kohupiima ja juustu, võid ning margariini Hiinas üldiselt ei tarvitata. Need kuuluvad ainult laste ning haigete dieeti ja süüakse euroopastunud aladel, näiteks Peking. Rasvainetest on peamised maapähkliõli, sea- ja kanarasv. Aedviljade valik on rikkalik. Meil tuntute kõrval esineb rohkesti subtroopilisi ja troopilisi puuvilju, bataate ja pähkleid. Süüakse bambuse- ja oavõrseid, rõika- ja rediselehti. Maitseaineid lisatakse toitudele lõunapoolsetel aladel rohkem kui põhjarajoonides. Tähtsamad neist on sojakaste, ingverijuur ning mitmete 11 vürtside segud
Põlisrahvastik koosneb valdavalt eestlastest. Eestlased on selle ala tõeline põlisrahvastik, nende esivanemad ilmusid siia juba mandrijää sulamise järel. Kuid aastatuhandete jooksul on eestlased segunenud teiste etnostega, peamiselt lõunast ja läänest saabunud indoeurooplastega. Segunemine on jätkunud ka ajaloolisel ajal, mil selle kohta on olemas kindlaid tõendeid. Eestlased on küll säilitanud oma esivanemate uurali keelkonna keele, rassiliselt aga euroopastunud. XIII sajandil eestlasi ühtse etnosena veel ei olnud. Eesti ala, aga ka suuri alasid sellest lõunas ja idas asustasid hõimud, kes vaid üsna ähmaselt tajusid üksteise keelelist ja kultuurilist lähedust: saarlased ja sakalased, liivlased ja ugandlased, harjulased ja vadjalased. Vana-Liivimaa koosseisus kujunes neist hõimudest maarahvas - veel üsna killustatud, harimata, kuid siiski teatava ühisteadvusega tulnukatele vastanduv põlisrahvastik. Rahvuse kujunemine, so
annaabi.ee 
