mitmeid teisi tekste. 2007.aastal avaldatud romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kogus koheselt tähelepanu, mõned inimesed peavad romaani tippteoseks, teistes tekitab jällegi vastakaid tundeid, kuna romaani läbib pessimism ning masendus. Ometi on kirjanikul selle teosega palju öelda, vanade eestlaste ning nende elukommete kaudu kirjeldab Kivirähk väikese huumori ja iroonia abil ka tänapäeva olukorda. Metsast külla kolimist saab võrrelda Eesti euroopastumisega olles Euroopa Liidu liige, samas otseselt on kirjeldatud eestlaste vanade kommete hävimist. Ussisõnade unustamine viitab inglise keele kui rahvusvahelise keele tähtsustamist rahvuskeelte ees, Põhja Konn aga sümboliseerib rahva kollektiivset tahet otsustaval hetkel ühena tegutseda. Andrus Kivirähki romaani ,,Mees, kes teadis ussisõnu" võib vaadata kui müüti muistsete eestlaste kultuuri hävimisest ning hoiatusena, et eestlased hoiaks elus oma ,,Põhja Konna" ega unustaks traditsioone
/20. sajandi vahetusel selles džässi sünniloos tähtsa linna mitmekultuurilises keskkonnas üsnagi tähelepanuväärne. Koos džässi käsitlusega tuleb rääkida nähtusest, mida eesti keeles oleks kõige õigem nimetada “lärmidžässiks”. 30 Sellise nime all peaksime mõistma Saksamaal pärast I maailmasõda tek- kinud omapärast käsitlust uuest afroameerikalikust muusikastiilist rägtaimist ning seda ilmin- gut oleks kõige õigem võtta džässi euroopastumisega kaasnenud koomilise kõrvalnähtusena. Uue Maailma orkestrid kasutasid oma kabaree- ja šõuprogrammides meeleldi mitmesuguseid aafrika folkloorist pärit tantse ja pille. See muutis programmid visuaalselt eksootilisemaks ja huviäratavamaks, andes võimaluse sisse tuua ka palju uusi põnevaid (löök)pille ja kõlavärve. Kui siia lisada sõja kaotanud Saksamaal majanduslikust ja poliitilisest kaosest johtuv teatav
annaabi.ee 
