Ühesõnaga- euroopalik. Kuid mida see tähendab ja kust üldse säärane mõiste pärineb? Paraku on Euroopa defineerimine erakordselt keeruline, sest läbi aegade on Euroopa, selle piiridest rääkimata, hõlmanud väga erinevaid asju. Ent samas, nagu Usa Mikk Hödemann 12. d klass ülemkohtunik Stewart Potter ütles kunagi pornograafia kohta, teame meiegi: ,, Ma ei oska seda defineerida, aga ma tunnen ta ära, kui teda näen. Meie arusaam euroopalikkusest pärineb mitmest traditsioonist, mille tegelikeks osalisteks me kas oleme või ei ole, aga mille peame omaks võtma, kui tahame end eurooplaseks pidada. Need on, meeldigu see meile või mitte, klassikalise kreeka ja rooma kultuuri taasavastamine, renesanss, reformatsioon( ka vastureformatsioonist tulenevad reformid läänekristluses), ent kõige tähtsamalt valgustusajastu, mis lõi aluse kõgile nendele fundamentaalseile põhimõtetele, mida peame läänelikeks: demokraatia,
Esilagsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner. "Nõnda kõneles Zarathustra" - Zoroastrismiga seob Nietzschet üksnes päikese kummardamine. Nietzsche jutlustab Zarathustra kaudu hea ja kurja vahettegemisest loobumist: kätte on jõudnud uus ajastu, kus Jumal on surnud ja inimene peab end ülendama üliinimeseks. Nietzsche "üliinimene" (Übermensch) on uus Siegfried, kes oskab kreeka keelt. Ta looming on sõda kristliku Euroopaga, kuid ta ei suuda loobuda euroopalikkusest. I periood: Ta leiab, et kreekluse algsed jõud, apollonlik ja dionüüslik, segunesid antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin mõõdukas-mõistuspärast, dionüüslik tähistab joobumuslikku ekstaatilist elementi. Tragöödia allakäik algab kreeka ratsionaalse filsoofia sünniga, mida kehastab eriti Sokrates. II periood: Nietzsche ise nimetab seda "ennelõunaseks filosoofiaks". Neid teoseid seob võitlus "decadence", "moraali" ja "religiooni" vastu