Eesti saab Euroopa Liidult abi kolme ühinemiseelse programmi kaudu. Neist vanim on 1989. aastal loodud Phare, mis Eestis rakendus 1991. aasta lõpus. Ülejäänud kaks programmi on SAPARD ja ISPA, mõlemale pandi alus 1999. aastal ning nende jaoks on ELi eelarves raha 2000. aastast. Eestisse jõudsid ISPA ja SAPARDi toetused 2001. aasta lõpus. Nii Phare, ISPA kui ka SAPARDi laiem eesmärk on aidata kandidaatriikidel valmistuda liitumiseks ELiga ning seetõttu saavad abi eelkõige eurointegratsiooniga seotud valdkonnad. Konkreetsemalt toetab Phare kandidaatriikide avaliku sektori institutsioonide haldussuutlikkust ning investeeringuid, mis aitavad kandidaatriikidel kohandada oma ettevõtteid ja peamist infrastruktuuri Euroopa Liidu normidele ja standarditele, ISPA suuremaid infrastruktuuriprojekte transpordi ja keskkonna alal ning SAPARD Eesti põllumajanduse kohandamist ELi normidega ja maaelu arengut. Euroopa Liit pakub
Keskpanga väljakujundamist Euroopa Valuutainstituudist Frankfurdis Maini ääres. Tekkinud Euroopa Liidu tugevdamiseks tehti oluline samm 1997. aastal Amsterdami lepingu allakirjutamisega, mis andis otsustava tõuke mitmete spetsiifiliste EL-i institutsioonide väljavormumiseks tänapäevasele kujule (Europol, Euromil, Eurostat jne.) ning tõstis otsustavalt Europarlamendi tähtsust otsustusprotsessis. Kõik see tõstis ühtlasi eurointegratsiooniga tegelevate spetsialistide ja teadlaste huvi Euroopa Liidu institutsioonilise süsteemi klassifitseerimise vastu. Paraku tuli kõigil asjast huvitatuil kogeda tõsiasja, et EL-i institutsioonilist süsteemi on väga raske klassifitseerida. Pole ju Euroopa Liit pelgalt taandatav valitsustevaheliseks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Ta on sellest märksa tähelepanuväärsem juriidiline isik, kellel on riigiülene staatus ja omaenda ulatuslikud volitused. Samas pole Euroopa Liit ka
annaabi.ee 
