Kui ei eksisteeri meediavabadust ametlikult saab tegelikult ikka oma arvamust avaldada, aga lihtsalt varjatult. Tänases arenenud ühiskonnas on sagenenud, et ühiskonnas tekivad arvamusliidrid, kes avaldavad meedias oma arvamust. Näiteks Argo Ideon, kes on poliitika- ja majandusanalüütik ajalehes ,,Postimees". Üks viimaseid tema arvamuslugusi oli ,,Tere Eurominister". Selles artiklis üritas ta avalkusele selgeks teha, et Eesti vajab Euroasjade ministrit, kes kordineeriks Eesti eesistumisaastat 2018. aastal. Ta kindlasti täitis oma eesmärki ja ka mõjutas ühiskonda sellega, sest pärast selle artikli lugemist hakkasid enamus mõtlema selle teema üle ja võtma oma seisukoha selle teema suhtes. Kuna arvamuslood on enamasti loodud kõrgelt ja oma kindla visiooniga inimeste poolt, suudavad nad ühiskonda suurel määral mõjutada mingis küsimuses. Kuna avalikust peab pidevalt suunama ja erinevaid ideid välja tooma avalikusele,
See nõukogu omakorda koordineeris ettevalmistustöörühmade tööd Eesti ministeeriumides (välja arvatud EV Kaitseministeerium, kus vastav töörühm puudus EL-i regulatsioonidele vastavalt). Poliitilisel tasandil andsid kõik töörühmad Eestis aru peaministri poolt juhitud ministrite komisjonile, kes omakorda teavitas töö tulemustest parlamendi (Riigikogu) Euroopa Asjade Komisjonile. Selline aruandlussüsteem laenati tegelikult Soome praktikast, kus oli ka Euroasjade valitsuskomisjon peaministri juhtimisel ja 6 ministri osavõtul, kes omakorda andis tööst aru parlamendile (Eduskuntale). Nii nagu Soomega, algasid ka Eestiga praktilised läbirääkimised pärast seda, kui Euroopa Komisjon (EK) oli talle saabunud liitumistaotlusele andnud oma positiivse hinnangu. Liituja-riik peab iga läbirääkimiste vooruks keskse küsimuse (kesksete küsimuste) kohta ette valmistama nn strateegilise dokumendi, kus määritletakse läbirääkimiste eesmärgid ja nende
annaabi.ee 
