8 Antiiksuse kujundav roll Lääne-Euroopa kirjandusele Antiiksuse kujundav roll Lääne-Euroopa kirjandusele põhines kuni XVII sajandini rooma, variandi mõjul. Nii renessansiajastul kui ka XVIIXVIII sajandil võeti Euroopas kreeka kirjandust vastu läbi Rooma kirjanduse. Antiikne vool Euroopa klassitsismi tragöödias lähtus hoopis suuremal määral Rooma dramaturgist Seneca kui Aischylosest, Sophoklesest ja Euripidesest; Euroopa selleaegne eepos oli orienteeritud Vergiliuse ,,Aeneisele", mitte Homerose eepostele. Alles XVIII sajandi nn ,,neohumanism" tõi kaasa uue orientatsiooni, mis seekord oli pööratud juba vahetult Kreeka kirjandusele. Orientatsiooni muutus tõi kaasa selle, et XIX sajandil hakati Rooma kirjandust alahindama. Tema tähtsust hakati piirama üksnes ,,vahendaja" osaga, mis olevat olnud tingitud sellest, et ladina keel oli Lääne- Euroopas rohkem levinud kui kreeka keel
Oraator Demosthenes olnud lapsepõlves haiglane, hapra ja õrna kehaehitusega poiss. Eakaaslased panid talle hüüdnimeks „Bataal”, mis tähendas perset. Oraatorikunst huvitas teda varasest noorusest. Kuid algul naerdi ta esinemised välja, kuna kõne oli segane, hingamine katkendlik, ta pudrutas ning väljendus ebaselgelt. Demosthenes kaebas oma ebaõnne näitlejast sõbrale, Satyrosele. Too lubas aidata ja palus Demosthenest lugeda peast mõni katkend Euripidesest või Sophoklesest. Demosthenes luges. Seejärel esitas näitleja sama katkendi, ent nii väljendusrikkalt ja elavalt, et Demosthenesele tundus katkend täiesti uuena. Ta mõistis, kui oluline on treenitud hääl ja esinemise meisterlikkus. Demosthenes sisustas harjutusteks ühe maa-aluse ruumi, harjutas seal esinemist ja arendas häält. Mõnikord viibis ta oma urus kaks-kolm kuud järjest, ajades pool pead paljaks, et oleks häbi välja inimeste hulka minna, kui võitmatu tahtmine peale peaks
annaabi.ee 
