J.Hurt solvus ja loobus koguni plaanist saada kirikuõpetajaks. Ta sooritas koolmeistri eksamid, kavatsedes kas keeleteadlasena või ajakirja "Eesti Koit" toimetajana endale leiba teenida. Kummastki üritusest ei saanud aga asja. 1868. aasta algul asus J. Hurt õpetajaks Kuressaare gümnaasiumi, kust siirdus aga juba suvel Tartusse tagasi. Seal töötas ta 1872. aastani kooliõpetajana. Elujärje stabiliseerudes abiellus J. Hurt 1868. aastal oma heategija C. Oetteli temperamentse tütre Eugeniega. Abielu oli õnnelik elu lõpuni. J. Hurda abikaasa mõistis mehe rahvuslikke taotlusi ega teinud neile takistusi. Kõik neli last ( pojad Max ja Rudolf ja tütre Mathilde ja Linda" kasvatati üles eestlastena. Tartusse astudes liitus Jakob taas aktiivsemalt rahvusliku liikumisega. Ta lõi kaasa "Vanemuise" seltsi töös, esinedes nii seal kui mujal ettekannetega loodusteadustest, eesti ajaloost ja rahvaluulest. J.Hurt kuulus I üldlaulupeo organiseerimiskomiteesse. Teisel laulupeo päeval 19
kreiskoolis. Kooliinspektor õhutas andekat õpilast edasi õppima, lubades omapoolset toetust, tänu millele pääses Hurt Tartu gümnaasiumi, mille lõpetas kiitusega. Ise oleks Hurt tahtnud filoloogiat edasi õppida, kuid uskliku isa ja praktilise inspektori Oetteli mõjul astus usuteaduskonda. Lõpetas Tartu ülikooli 1863 teoloogiakandidaadina. Ülikooli järel tegutses kodu- ja gümnaasiumiõpetajana, algul Kuressaares, hiljem Tartus. 1868 abiellus oma protezee Oetteli tütre Eugeniega, kes oli küll päritolult sakslane, kuid aitas oma mehele rahvuslikus liikumises kaasa ning kasvatas ka lapsed eestlasteks abielu oli harmooniline ning õnnelik. Intensiivse ühiskondliku tegevuse perioodile (rahvuslik ärkamisaeg laulupeo ettevalmistamine, EP lisalehe toimetaja, EKmS ja Aleksandrikooli peakomitee esimees) järgnes 1872. aastast pastoriamet Otepääl. 1880 lahkus Hurt Eestist, pühendudes täielikult folklooriteadusele. Peterburis Jaani koguduses töötas pastorina
annaabi.ee 
