satrandz 4 Tänapäevase male teke ( 1000-1850 a. pKr) 13. sajandi alguses hakati Lõuna-Euroopas satrandzi reegleid muutma ja 1475. aastaks meenutas mäng suures osas tänapäevast malet. Põhilised uuendused toimusid Hispaanias ja Itaalias: etturitele anti võimalus liikuda oma esimesel käigul kahe välja võrra ning võimalus lüüa etturit en passant; odad said võimaluse liikuda mööda vaba diagonaali kuitahes kaugele (varem said nad liikuda üksnes kahe välja võrra mööda diagonaali), kuid nad kaotasid võime hüpata üle teiste malendite; lipp omandas võime liikuda kuitahes kaugele mistahes suunas, nii et sellest sai kõige võimsam malend (varem sai ta liikuda ainult ühe välja võrra diagonaalis). Täpselt fikseerimata olid veel vangerdamise reeglid ning patiseisu tagajärg (viimases lepiti lõplikult kokku 19
Näiteks tõstad ratsu, avaneb tuli, ükskõik kuhu ratsu läheb, on matt, aga käik pole veel läbi ja matti pole. Või on su kuningas tules, puudutad oda, et kuningat kaitsta ja ühtlasi matt panna, aga käik jääb enne noolekese langemist jällegi lõpetamata. J.Karahhan toob oma käsiraamatus (1974) näite: V: Kh3, Lf7, Eg3, h4. M:Kh6, Eg5, h5. Selles seisus käisid mustad g4+ ja nende nooleke langes. Valged ei saa etturit lüüa ja peavad kuninga ära viima. Mistahes kuningakäik viiks patile. Karahhan leiab, et seetõttu peaks partii lõppema viigiga. Niisamuti olevat lood valgete noolekese langemisel, sest must on ikkagi patis. - Ülaltoodust lähtudes 30 aastat hiljem Karahhaniga nõustuda ei saa. Niisama pole õigustatud kohati püsiv tava, mille järgi mängija, kes saaks anda ühekäigulise mati seisus, kus ta nooleke langenud, peaks saama võidupunkti. Sama käib pati
annaabi.ee 
