ordumeister Werner von Orseln lubas rüütelvendadel tegeleda malega, samal ajal keelates kaardi- ja täringumängu. Umbes aastast 1350 pärineb esimene rahvusvahelise tähtsusega leid. Tartu toomkooli rektor Stephan tõlkis ladina keelest alamsaksa keelde Lombardia dominiiklase Jacobus de Cessolise kuulsa moraalijutluse malelistel allegooriatel. Selle originaaltekst ilmus 13. sajandi teisel poolel. De Cessolisele kuulub hulk uuendusi malemängu käigureeglites. Tähtsamad neist on etturi kaksiksamm algseisust, patt viigina, ühekordne kuningahüpe algseisust, mis oli vangerduse eelkäija ja mõned teised soovitused, mis vastupidiselt eelmärgituile ei saanud populaarseks. 14. 15. sajandil jõudsid uued reeglid tõenäoliselt ka Vana-Liivimaale, kuid täieliku eluõiguse võitmiseks kulus mitu sajandit. Veel 17. sajandil mängiti Liivimaal malet mitmesuguste reeglte järgi. Hiljemalt 16. sajandi esimesel poolel oli male tuntud linnakodanike kõrgkihi,
kui juba kolm käiku on tehtud. Malet mängitakse ühe käega /art. 6.8b/. See käib nii käikude tegemise, löömisel vastase malendi malelaualt eemaldamise kui ka kellavajutuse kohta. Varem nõuti seda vaid kiir- ja välkmales, nüüd ka tavamales. Kui varem oli lubatud vangerdada kahe käega, siis nüüd on seegi erand kadunud. Peale vangerduse on veel kaks olukorda, kus mängijad püüavad aja võitmiseks kasutada kaht kätt: vastase malendi löömine ja etturi muundamine. On selge, et kõigil neil juhtudel on tegemist antud artikli rikkumisega. Kohtunik peab sellele tähelepanu juhtima ja kuna reegel ise sanktsioone ei sisalda, tuleb nende rakendamisel lähtuda art. 13.4. Kohtunik otsustab, mis on parajasti kohane. Kohtunik peab jälgima, kuidas mängijad kelli vajutavad, ja vajadusel partiisse sekkuma. Rusikaga või mingi malendiga kellanupule löömine rikub kelli ning segab nii oma
annaabi.ee 
