Pärast põrgatamisharjutusi asutakse löökide õppimise juurde. Esimesteks harjutusteks on löögiliigutuse ,,kuiv" imiteerimine, järgmiseks juurdeviivaks harjutuseks võiks olla palli löömine enda etteviskest. Palli hoitakse vaskus käes, vise 2m kõrgusele, samal ajal alustatakse reketi viimist taha ning seejärel löögi sooritamine maast üles põrganud palli pihta. Järgmiseks harjutuseks sobiks palli etteviskamine paarilise poolt. Paariline viskab palli 6-8m kauguselt ette nii, et see põrkab lööja reketi ulatusse. Lööja ülesandeks on tabada palli reketi keskkohaga ning võimalikult õige löögiliigutusega suunata see viskaja rinna kohale. Viimase etapina järgneb täielik kahepoolne mäng üle võrgu. On väga hea kui algul algaja vastu mängib vilunud mängija, kes suudab palli tagasi lüüa enam-vähem täpselt algaja suunas. Sellisel juhul
ja levis laialdaselt sõuderingkondades. Sellist sõudetehnikat tuntakse tänapäevani ortodokse 11 tehnika nime all. Selle aluseks oli nagu teistelgi tehnikatel liikumatu pingi tehnika, väljamõtlejaks oli W.B. Woodcate. Sellist sõudetehnikat kirjeldatakse järgnevalt: Ettevalmistuse lõpul lõpevad käte sirutus ja kere etteviibutus ühel ajal. Pea tuleb hoida sirge selja pikendusel. Viga on keha ettelangemine ja etteviskamine. Kuna tõmbe väärtus sõltub ettekaldest, tuleb aegsasti mõelda sellele, et keha kaugele ette viia. Ortodoksne tehnika levis Inglismaalt Mandri-Euroopasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale. Inglismaal hakati aga tähele panema, et alati ei pruukinud kõige ilusama tehnikaga sportlane kõige kiiremini sõuda. Treenida tuli sportlasi, et kõige kiiremini finišisse jõuda, mitte kõige ilusamini sõuda. Levis
annaabi.ee 
