veenis, kulutas tükk aega tulutult ametiasutuste uksi, et just samba avamine andis talle innustust emakeelpäeva mõttest mitte loobuda. Samba sünnis ei ole aga tähtsusetud meie kodualevlase Rein Siku tegemised, sest kirjutas just tema 1988.a kohalikus ajalehes üleskutse ,,Võtaks kivi ja.." Rein Sikul on teisigi kultuuriloolisi algatusi: folkloorifestival Viru Säru , Kalevipoja täies pikkuses ettelugemine Rakvere Vallimäel 2003.a, millel oli 650 autorit ning 6500 ettelugejat. Eesti Vabariigi 90.aastapäevaks otsustas Rein Sikk teha isamaale meeldejääva kingituse. Ta esitas ajakirjas üleskutse, kus palus eestlasi osalema kinkimises. Rein Sikk tahtis kirjutada regilaulu, ,,mis ei upu vees ega põle tules ning jääb sünnipäevalapse mällu kauemaks kui kestame meie." Samuti on ta soome-ugri asja eest seisja, raamatu "Minu Ugrimugri" autor. Kahjuks ei mahtunud kõik , kes väärinuksid, minu ettekandesse. Valik on ühe narvaka
saatja. Kohati üllatav on see, et hariduse saamine polnud oluline, enamgi veel- kiideldi oma harimatusega. Lugemis-ja kirjutamisoskust ei peetud vajalikuks. Näiteks karjusid Normandia rüütlid oma kreeklastest vastastele, et need alla annaks, kuna lapsepõlves pidev krihvli ja tahvliga õppimise tõttu ei oskavat nad õigesti oda ega mõõka käes hoida. Kui rüütlid lasid endale midagi ette lugeda, pidid nad usaldama nii ettelugejat kui ka iseend. Rüütel pidi oskama seitset rüütlivoorust: ratsutamist, ujumist, vehklemist, oda ja vibu käsitsemist, ujumist, vehklemist, oda ja vibu käsitsemist, maadlemist, kabemängu ning luuletamist. Seega ei saa öelda, et tema elu lihtne oleks olnud. Rüütel pidi olema vapper, hirm ja raskused olid tema igapäevaelu lahutamatuks osaks. Sadulas tuli olla iga ilmaga. Rüütlina võitlemine oli tegelikult pidev hirmu allasurumine. Nad
annaabi.ee 
