Jalgade üles- alla liigutamine on keelatud. Õlad peavad olema veepinnaga paralleelsed. Veepinna all on lubatud ujuda ainult ühe kätetõmbe ja jalgadelöögi tsükli ulatuses pärast starti ja pärast iga pööret. Ujuja, kes pärast starti või pööret teist tõmmet alustades pea veest välja ei tõsta, eemaldatakse võistluselt. 1930. a-il sai rinnuliujumise tugevaks võistlejaks liblikujumine. Selles ujumisviisis ühendati rinnuliujumise jalgade töö käte sümmeetrilise ja üheaegse etteliikumisega pealpool veepinda. Brassi kui klassikalise võistlusviisi säilitamise huvides tunnistati liblikujumine pärast Helsingi olümpiamänge (1952) omaette võistlusalaks. Ent brassi puutumatuse kaitseks tuli võistlusmäärustikku täiendada hiljemgi, sest Melbourne´i olümpiamängudel (1956) ujusid kõik rinnuliujumise medalimehed brassi enamiku ajast vee all. Pärast neid võistlusi määratigi brassiujuja vee all liikumise aeg kindlaks (uued nõuded jõustusid 1957. a.).
rinna vastu, või veelgi halvem, tõmmatakse üle vaskau õla; tagakäelöögil toimub sama tõmme paremale poole kõrvale, sageli ka üles või alla. Ajastamine ehk keharaskuse ülekanne. Viimase põhialusena jääb veel vaadelda keha raskuspunkti või keharaskuse liikumist löögi ajal. See toimub järgmiselt: valmistudes löögiks s.t. viies reketi taha, tuleb keharaskus viia tagapool asuvale jalale. Eeskäelöögi juures paremale, tagakäelöögil vasakule. Üheaegselt reketi etteliikumisega algab ka keharaskuse ülekanne eespool asuvale nn löögijalale. Paigalt lüües on tähtis, et kogu keharaskus kanduks löögijalale täielikult üle sel momendil, kui reket tabab palli. Keharaskuse ülekannet nimetatakse ka ajastamiseks, seda sellepärast, et tegemist on selle ajalise momendi väga täpse tunnetamisega, mil reket kohtub palliga. Ainult õige keharaskuse ülekanne annab löögile vajaliku kiiruse ja kindluse, kuna väiksemgi etteruttamine või hilinemine muudab löögi
annaabi.ee 
