Preestrinna, keda kutsuti püütiaks (legendi järgi tapnud Apollon seal lohemao Pythoni), andis edasi sõnumi, mille juuresviibivad preestrid vormisid värssideks ja andsid edasi küsijale. Kuna ennustused olid sageli raskesti tõlgendatavad, siis vaieldi rahvakoosolekutel ja nõukogudes sageli jumala sõnumi tähenduse üle. Ennustused polnud kergesti mõistetavad - jumal andis inimestele tuleviku kohta ainult märke, neist arusaamine oli surelike endi mure. Hellenid suhtusid püütia ettekuulutustesse väga tõsiselt, kahtlemata nende õigsuses. Ennustamine põhines ekstaasil, unenäol ja visioonil ning inspiratsioonil, oraaklil ja astroloogial. Selgeltnägijatel oli tähtis koht, asendasid ka arsti. Olid tegevad ohverdamisel, poliitilistes küsimustes, säilitasid usunditavasid. Elu pärast surma Kreeklased panid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Maine elu pidi olema meeldiv ja nautimisväärne. Inimese saatus pärast surma ei sõltunud tema tegudest eluajal
jumalaid, ning oleksid andnud jumalaile säärase kuju, nagu see on neil endil". Ta näitab, et mütoloogilised pärimused pidanuksid tekitama jumalate vastu pigem põlgust, mitte austust, sest neis on jumalatele omistatud kõik, mis on inimestes autut ja häbiväärset: varastamine, abielurikkumine, petmine jms. Vanade allikate jutustuste põhjal teatakse, et Xenophanes pilkas usku märkide järgi ennustustesse nagu ka "tarkade" ettekuulutustesse. Oma religioossete uskumuste kriitikaga tugevdas Xenophanes inimese usku tema enese jõusse ja virgutas mitte lootma jumalaile ja nende andidele, vaid püüdma täiustada iseennast. Xenophanese filosoofilise õpetuse keskseks ideeks on maailma ühtsuse idee. Ühtset, igavest, loodamatut ürgsust nimetab ta jumalaks. Tema kõikühtsuse õpetus on esitatud teoloogilises vormis, kuid sel on materialistlik tuum. Xenophanese "jumal" on abstraktselt, metafüüsiliselt
annaabi.ee 
