olemasolust. "Peab meil ikka jonni olema, et säilisime," teeb eestlane asja selgeks. Jonn pole aga näiteks eesli puhul üldsegi positiivne joon, mitte et millelegi vihjaksin. Eeslitele pannakse enamasti aru pähe. Meid sikutavaks peremeheks on aga maailm ise. Maailm globaliseerub. Meie valikud ei ole enam suurelt jaolt üldsegi meie endi valikud, vaid hoopis millegi palju inertsema poolt dikteeritud. See võib tunduda kummalise ettekujutusena, kuid inimkond käitub üha enam üheainsa olendina. Kunagi saabub piirideta maailm, olen kindel, et tegelikult on see kõigest aja küsimus: Huntingtoni tsivilisatsioonid ei põrku igavesti. meil tuleb vaid valida, kui valusaks see kõik enda jaoks teha. Äkki peaks hoopis olema Maailmariik + Eesti? Muidugi on Maailmariik täna veel täielik utoopia. Tõelises maailmas puuduks justkui jõud, mis kõik keeled ja rahvad kokku segaks ning ühtlustaks. Pole ju
vaid “intensiivne suurus”. Antitsipatsioonile, s.t. ennustusele, viitab Kant selles mõttes, et konkreetse taju sisu ise ei ole ennustatav, ent kui ennustamatu iganes ta ka poleks, igaljuhul võib ennustada, et ta omab mingit intensiivset suurust. Kaks esimest põhiprintsiipi formuleerivad tingimused, mis teevad võimalikuks matemaatika rakendamise loodusnähtuste kirjeldamisele. Kõik, mis tahab kehtida enama kui subjektiivse ettekujutusena, peab olema esitatav suurusena nii oma kaemuslikus vormis, st ruumilis- ajalises ulatuses, kui ka aistingulises sisus. Matemaatika kujutab endast mitte üksnes igasuguse esemelisuse vormi, vaid ka sisu aprioorset printsiipi. Seetõttu peab igasugune loodusuurimus, mis pretendeerib üldkehtivusele ja paratamatusele, kätkema endas konstitutsiooni-elemendina matemaatikat. Kant nimetabki kahte esimest printsiipide rühma matemaatilisteks printsiipideks pidades
annaabi.ee 
