et iniomesed võivad ühte ja sama asja näha eri moodi. Kuid alles neljanda eluaasta paiku hakkavad lapsed aru saama, et asjast, mis on kõigile ühtemoodi nähtav, võib eri inimestel olla eri arusaam. Enam-vähem nelja-aastaselt hakkavad lapsed taipama, et teistel inimestel võib olla maailmast väär arusaam. Teiste sõnadega, nad taipavad, et inimeste arusaam maailmast ei pruugi alati tegelikkusega kokku langeda. Arusaam sellest, et mõttes ettekujutatu ning reaalsus on kaks eri asja, on väga oluline arusaam, kuid see ei ole veel lõpppunkt laste mentaalmaailma avastamise teel. Umbes neljandal eluaastal hakkavad lapsed väär-uskumusest aru saama. Kui väikelapsed suudavad midagi ette kujutada ning neil on mõningane ettekujutus ka teise inimese mõtetest, peaks see olema hea alus, arendamaks välja veelgi paremat arusaama teise inimese mõtlemisest.
puhtalt retseptiivne – ettekujutused kujutasid endast välismõjude “talumist” (pathos) hinges ilma inimesepoolse teadliku kaastegevuseta. Kuid ettekujutus iseenesest ei ole veel väljakujunenud tunnetus. Et see võiks tunnetuseks saada, pidi mõistus, logos, andma omapoolse “nõustumise” ettekujutustele, mis olid meelte vahendusel kujunenud. Kuigi allikad on ka siinkohal jällegi väga lünklikud, näib nii, et kõneallolev “nõustumine” tähendab otsustust, milles ettekujutatu kohta kujundatakse väide. Seega saab teadmine täielikult valmis siis, kui mõistuslik hing annab ettekujutatule väite vormis omapoolse nõustumise justkui üteldes: jah, see ongi niimoodi, nagu minu ettekujutused seda mulle esitavad; või: ei, kuigi minu ettekujutused esitavad seda asja mulle niimoodi, ei saa ma kindel olla, et see tõesti niimoodi ka on. Niisugust tunnetust nimetavad stoikud katalepsis`eks – haaramiseks või päripidi haaramiseks.
annaabi.ee 
