Õigustamine on niisiis arutelu, milles näidatakse, mille tõttu, millistel kaalutlustel, see õigustatav miski on parem, õiglasem, õigem, hüvelisem, väärtuslikum; et see miski oleks justnimelt soovitud, tahetud, ettekirjutatud viisil. Õigustamine toetub kindlasti mingitele alustele, s.o õigustavad järeldusväited peavad tulenema mingitest lähteväidetest. Viimaste seas on nii olemasolevat olukorda kirjeldavaid väiteid kui ka väärtushinnanguid ning ettekirjutavaid väiteid. Praktilise filosoofia algus ulatub enam-vähem selgelt teadvustatuna tagasi Aristotelese tegevusse. Tema eristas selles moraali filosoofilist käsitlemist, s.o eetikat, ja poliitika üle filosofeerimist. Eetika vallas otsiti õigustusi indiviidide õigele tegutsemisele, analüüsiti õigeid valikuid (eriti kuldse kesktee otsimine) ja hea elu elamise võimalusi. Poliitikat mõistis Aristoteles laiemalt kui tänapäeval, kui õpetust ühiskonnast üldiselt. Tema poliitikafilosoofia
166 Tõlkimine vabastada mälus ruumi ja kiirelt edasi liikuda, ning kustutab selle kas kohe, kui otsitav sõna meenub, või hiljem teksti üle vaadates. (Englund Dimitrova 2007). Tõlgitud teksti uurimine Kaheks suurimaks tõlgitud teksti uurimise mõjutajaks võib pidada kõigepealt Gideon Toury ettepanekut keskenduda tõlke uurimisel sihttekstile ning mitte teha ettekirjutavaid, vaid kirjeldavaid järeldusi (Toury 1995) ning Mona Bakeri ideed, et tõlkimisel toimuvad mingid spetsiifilised muutused (mida ta tol hetkel nimetas tõlkeuniversaali- deks) ning et neid oleks parim uurida tõlgitud tekste sisaldavas korpuses (Baker 1993). Seega ongi tõlgete uurimine alates 90ndate aastate teisest poolest oluliselt muutunud – sihtkeelekesksemaks ning kvantitatiivsemaks. Kvantitatiivsus tuleneb tõlgete uurimisel keelekorpuste kasutamisest
annaabi.ee 
