Romantik näeb isikut võimalikult vabana. Teisalt jälle romantikud uskusid sisemisse eetikasse - eetika on inimese sees ja see määratleb ka tema käitumist. Kahetsus on romantilise kangelase puhul määratu. Väga palju määratlatematust - kasutatakse väga palju teksti, mille kohta lugejal tekib küsimus, mis see on. Jumalikku ettemääratust ei võeta enam niivõrd tõepähe - romantikutel läheb tihti halvasti - kurja Jumala kujund - eemaldumine Jumalast, pole jumalikku ettehoolet. Ettehooldest saab 19. sajandil juba fatalism - idamaine suhtumine. Siit tulebki romantismi äärmiselt oluline tahk - inimese sisevaatlus - inimese sisevaatlus on tähtsam kui inimest ümbritsev maailm. "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia" - kirjeldatakse, mida vaatleja ise mõtleb sellest keskkonnast. Romantismis on tähtis tema subjekt. Jälle toimubki eemaldumine, selle subjekti puhul hakkavad kirjeldama
Seal probleemid: kurja ja hea suhted..jne. V puhul on juhuse osakaal sündmustes suur ja sellessuhtes on teda kritiseeritud. Tema vaade on see, et väikesed juhuslikkused kujundavad lõpuks inimese elusaatuse. V leiab ka , et meie otsustused toimuva kohta on tihti ennatlikud ja ebaõiged. Kogu elu V jutustuses on alati liikuv ,voolav, dünaamiline ja ettearvamatu. Kuri jahea eksisteerivad kos ja võitlevad omavahel. Kuri peab olema.Jumalikku ettehoolet pole.(Jumal suunab inimese saatust nö)V leiab, et maailma peab mõtestama terve mõistusega ja kriitliliselt. Üldiselt on optimistlik teoste toon. See on skeptiline- optimist. Üks tuntumaid ongi tema ,,Zadig" e saatus. 1748. Tüüpiline idamaine jama selles :D Järku hakkavad teda tabama vapustused ja kõik läheb nihu ja oluline viltuläinud osa- seda näidatakse lugejale. Teos on ülesehitatud lineaarselt. Episoodid järgnevad dünaamiliselt jne. Naine petab,
annaabi.ee 
