tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium, tuleb Epikurose sõnul kõigepealt tõestada, et see ise on tõene. Peamiseks tõesuse kriteeriumiks on Epikurose sõnul tajud: kui väidetu on kooskõlas tajutuga, siis on ta tõene
k. notiones communes). Selliseks pidasid stoikud näiteks mõistet jumalast kui kõrgeimast, täiuslikust olendist. Nende mõistete üldlevinud, intersubjektiivne tunnustatus andis stoikute arvates tunnistust sellest, et need mõisted tulenesid asjade endi retseptsioonist ega ole mingid suvalised kujutlused. Seetõttu võis neid kasutada usaldusväärsuse kriteeriumitena. Mõistekujunduse varaseimal etapil tekkinud mõisteid nimetasid stoikud prolepseis (lad. k. anticipatio) – “ettehaaramised”. See nimetus pidi arvatavasti osutama asjaolule, et sedalaadi mõisted on teadliku mõistekujunduse alguseks juba olemas ning kujutavad endast viimasele tuge ja materjali. Võimelisus teadliku mõistekujunduseks saabub inimesel stoikute hinnangul umbkaudu seitsmendaks eluaastaks. Tolleks ajaks on kogunenud teatud prolepsis`te põhihulk, mille alusel on mõistus nüüd võimeline iseseisvalt või õpetuse abil looma teisi mõisteid või konkreetseid kujutlusi. Eespool osutatud
annaabi.ee 
