laulsid. See teatritükk oli minu jaoks väga eriline kogemus. Tegemist polnud selle lavastuse puhul tavalise teatrisaaliga, kus külastajad ridades üksteise kõrval toolidel istuvad, pingiread olid asendatud etiketi kohaselt kaetud pidulike laudadega, mis külastajatele kolmekäigulist õhtusööki võimaldasid. Etendus ise kujutas endast Transilvaania vampiiride varieteeteatrit, kus vaatajad lisaks meelidvale muusikalisele ja tantsulisele etteastele said nautida ka peeneid roogasid. Menüüse kuulus näiteks pardiliha maasika-litsi salsaga ja teised väga peened hõrgutised. ,,Õhtusöök vampiiridega" tegelased olid enamasti inim-nukud ehk siis tegelase jalad ja alakeha moodustas inimene, ülemine pool oli aga nukk. Seetõttu tundusid tegeased reaalsed ja inimsuuruses. Osalesid ka inimtegelased, kes kogemata olid sattunud valel ajal valesse kohta. Varieteele kohaselt oli põhiline tegevus laval laulmine tantsuliste liigutuste saatel
Miks on vaja loomisprotsessi läbides näha nii palju vaeva, et meeldida tervele Euroopale ja hiljem pettuda, juhul kui lugu osutus täielikult läbikukkunuks? Kirjutatakse ikka neid ridu, mis on südamelähedased, mis tekitavad endal rahulolu tunde. See helisev naer sisimas kui muusikat saab luua, kas Eurovisioonile saadetavate laulude loojad tunnevad seda? Võimalik, et mõned. Generatsioon on arenenud nii kaugele, et võetakse käsile igasugused idiootsed meetmed, kuidagi peab ju etteastele tähelepanu püüdma. Siit ka näide tänavusest Eurovisioonist, mis mõttes habemega naine? Mis järgmiseks? Silikoonide ja avara dekolteega mees? Imestada pole enam midagi. Veel, mis kategoriseerub veidruste alla, miks ei esindata raskemat muusikat? Erinevad metali liigid, deathcore jne. Kuna selle žanri austajate arv on mainstream'i austajatest vähemuses? Eks inimeste maitse ole erinev ja nagu öeldakse siis maitse üle ei vaielda.
mõeldes võiks siia haarata ka sünagoogides, moseedes, idausundite templites kõlavad helid, kui mittekristlikke pühakodasid tinglikult siiski ,,kirikuteks" pidada. Ent kui mõelda tavapäraselt kirikust väljaspool esinevate muusikute kontsertidele näiteks jõuluaegses kirikus, siis võiks mõningaid etteasteid nimetada ka ,,kiriku ärakasutamiseks" ehk sakraalhoone tarbimist sekulaarsena. Siit liigub mõte punkansambli Pussy Riot mõne aja tagusele skandaalsele etteastele Moskvas õigeusu kirikus kas tegu võiks olla kirikumuusikaga? Või skandalistide poolt kiriku ärakasutamisega? Õigeusklik nimetab juhtunut pehmelt öeldes kirikuhuligaansuseks, samas oli tegu (punk)palvega ja palve lubatavad detsibellid ning sinna juurde kuuluvate liigutuste laad ja intensiivsus pole ju eeskirjadega normeeritud, kuigi inimese sisemine kontroll peaks neid näitajaid suutma ohjes hoida. Kui küsida, milleks ja kellele oli Pussy Rioti aktsiooni vaja, siis sõltub kõik
intervjuu käigus. 22. septembril 1980. aastal toimus Kadrioru (tollasel „Dünamo“) staadionil Eesti TV ning Eesti Raadio vaheline jalgpallimatš, mille eel, vaheajal ja järel pidi mängima ansambel Propeller. Mängu eel ning vaheajal kollektiiv esineski, kuid kuna vaheajal aset leidnud esinemise käigus tulid paar tulihingelisemat muusikahuvilist bändi juurde staadionimurule kaasa elama ja näppu viskama, tekitas see miilitsas paanikat (sel viisil muusikalisele etteastele kaasaelamine oli ENSVs midagi erakordset). Seetõttu teatati bändile mängu jätkudes, Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe Raimund Penu korraldusel,30 et matši järel nad enam esineda ei tohi, mistõttu bändimehel alustasid oma pillide ja varustuse kokkupakkimisega. Mängu järel muusikat kuulda lootnud publikumi ajas see aga marru ning teise poolaja lõppedes hakkasid sündmused eskaleeruma, viies lõpuks mängijale auhinnaks 26 Viires 1999. 27 Trubetsky 2012, lk 50. 28
annaabi.ee 
