Majas toimuvat kujutatakse just kui unenäona, kus puudub selge arusaam kas asjad on olemuslikud või näilised, juhuslikud või ettemääratud. Tänu osutustele teistele tekstidele on lugejail lihtsam mõista, mis raamatus toimub. Väga palju on Ristikivi kasutanud oma romaanis sümbolkujundeid, millega ta lõhub aja-, ruumi- ja põhjussuhteid. Majas kus minategelane uusaastaööl seikleb on loendamatu hulk uksi, treppe ja koridore, mis viivad ettearvamatutesse kohtadesse. Isegi inimesed, kes seal majas pikalt juba olnud on ei tunne maja piisavalt ja eksivad tihti. Nii selgub näiteks teose lõpupoole, et vaid üksikud majaelanikud on kursis sellega, et majas asub ka lift. See saab neile teatavaks kui sõdur räägib, et käis liftiga sõitmas. Samuti on teoses kirjeldatavad tegevused ja toimingud justkui ajaloo ja päris elus elus toimvate tegevuste kujundlikkus. Raamatus oli palju tegelasi, kelle nimed ja näod kippusid ununema
Need sümptomid on töökohal kergemini tajutavad kui füüsilised, sest on otseselt seotud tööga ja kergemini tajutavad teiste kaastöötajate poolt. Läbipõlemine - on termin, mis kirjeldab pikaajalise stressi tulemust. Apaatsus kõigi ja kõige vastu. Iga indiviidi vastuvõtlikkuse aste ja reaktsioon stressile sõltub tema elustiilist -tema magamise ja söömise harjumustest, lõdvestumise tehnikast ning tasakaalu saavutamise võimest. Tööstiil, suhtumine ettearvamatutesse ja rasketesse situatsioonidesse, oma oskuste usaldamine aga ka "õnn" piiritlevad iga inimese tundlikkuse tööstressi suhtes.
annaabi.ee 
