pulmatantsud ja instinktiivne käitumine. Etoloogia klassikud on George Romanes, Karl von Frisch, Jakob von Uexküll, Konrad Lorenz, Niko Tinbergen. Etoloogia Eestis Eestis on esimesi end võrdlev-etoloogiliseks nimetavaid uurimusi Leopold von Schroederi töö (1888) eestlaste (ning soomeugrilaste ja indogermaanlaste) pulmakommetest. Loomade käitumise uurimisega tegeles suviti Puhtus viibides 1920ndail ja 1930ndail aastail Jakob von Uexküll. 1970. aastail tegelesid lindude etoloogiaga Jüri Keskpaik ja Vilju Lilleleht. Parasiitsete kiletiivaliste etoloogiaga, hiljem ka imetajate ja teiste loomade etoloogiaga on tegelenud Aleksei Turovski. Sipelgate etoloogiaga on tegelenud Vambola Maavara ja Ants- Johannes Martin. Lindude käitumisökoloogiaga tegeleb ka Raivo Mänd. Loomade käitumise vastu on loodusteadlased huvi tundnud juba üsna ammu. Aastasadade vältel realiseerus see huvi peamiselt erinevate loomade mitmekesiste käitumisavalduste kirjeldamises
4. MÜKOTOKSIKOOSID INIMESEL Mükotoksiinide rolli uurimine rahvatervishoiu seisukohalt on keeruline. Seostatakse mitmeid ägeda kuluga haiguseid ning paljusid krooniliselt tervist kahjustavaid seisundeid, kuid otsest seost mükotoksiini ja haiguse tekke ning patogeneesi vahel pole lihtne tõestada. Bryden (2007) on kirjeldand põhjalikult selliste haiguste epidemioloogiliste uuringutega seotud probleeme. Diagnoosimine peaks hõlmama mitte ühegi teise etoloogiaga seletatava haiguse registreerimist koos sellele eelnenud ühekordse suures koguses või pikaajalise väikeses koguses mükotoksiini sisaldanud toidu tarbimisega kaasnevate haigusseisundite välistamine, tarbitud toidu väljaselgitamine ning selle toidu laboratoorne analüüsimine aga enamasti ei õnnestu. Teadmisi mükotoksikooside mõjust inimesele saab rohkem epideioloogiliste vaatlusuuringute ja eksperimentaalsete loomkatsete käigus
annaabi.ee 
