Muistsel Virumaal on kahtlemata vanim ja keskseim olnud Alutaguse murrakuterühm, mis haarab enda alla Virumaa kogu idaosa Soome lahest kuni Peipsi põhjapiirini ja millel on rohkeid ühisjooni põhjaeesti idamurdega, eeskätt sealse vana Kodavere murrakuga. Enamasti on mõlemale murdele ühised keelendid esinemas ka vadja keeles, mis osutab kõnealuste murrete põlistele tihedatele kontaktidele. Muistne Virumaa oli üks eesti rahvuskultuuri hälle, millel on olnud määrav osa eestlaste etnogeneesis, eesti rahva ja keele kujunemises. Virumaa moodustas omamoodi kontakttsooni eesti hõimude ning teiste läänemeresoome hõimude vahel. Arvukad ühisjooned kirderannikumurde ning põhja- ja idapoolsete läänemeresoome keelte häälikulises ja grammatilises struktuuris on tunnistuseks nende hõimukeelte ajaloolistes kokkukuuluvusest. Vanale ühisele aluspõhjale on sajandeid kestnud tiheda läbikäimise
Läti ja Leedu alal jäid domineerima jätkuvalt nöörkeraamika kultuuri esindajad ja seal kujunesid balti rahvad. Eestis ja Soomes jäi peale kohalik kultuur ja keel. Valmast leiti laibad ning neist tehti rekonstruktsioon, tulemus oli asiaadi moodi. Väideti, et need inimesed olid protolaplased, laplaste esivanemad. Arvu nöörkeraamika kalmistult leiti teine laip, selle rekonstruktsioon oli europiidse välimusega. 1990ndatel aastatel toimus suur muutus etnogeneesis. Seda on seostatud ka geneetikute töödega. Geneetikud on rahvaste juurte otsimisel andnud uusi võimalusi. Nad võrdlevad DNA teatud punktis esinevaid y-kromosoome ja määravad selle põhjal rahvastevahelise sugulusastme. Keskmisi mutatsioonikiirusi kasutades arvestavad aega, mil võis toimuda teatud rahvaste lahknemine. Suuremat tähelepanu pöörati keskkonnale. Maaviljeluse levik võis olulisel määral mõjutada ka kultuuri ja kõike sellega kaasnevat. Pronksiaeg
annaabi.ee 
