Tema kaamera täitis alati situatsiooni provotseerivat rolli, et seda siis jäädvustada, aga ka jagada filmitavatega, et lisanduks omakorda nendepoolne tagasiside. Rouch'i filme iseloomustavad käsikaamera kasutamine, mis dikteerib ette võtte keskkonna ja valgustuse ning olulisena sealjuures sünkroonheli kasutamise. Traditsiooniliselt peetakse tema kõige olulisemaks filmiks 1960. aastal ilmunud Chronique d'un été'd, aga oma arusaama etnograafilistest filmidest etnofiktsioonist asus ta teostama varem. Siinses töös vaadeldud 1958. aastal valminud Moi, un noir näitab eriti ilmekalt Rouch'i lähenemist tervikpildi edasiandmisel, kus lisaks välisele keskkonnale on püütud jäädvustada ka seda, mis toimub tegelaste sees. Ühe Rouch'i lemmikteema Euroopa kolonialismi mõju Aafrikale - tegelev Moi, un noir on üles ehitatud ühe peategelase ja tema sõprade töönädala, nädalavahetuse, unistuste,
Need kelle peaümbermõõtu mõõdetakse Pariisi tänaval on pigem projekti ohvrid kui kaasosalised filmis. Madame l'eau (1992). Minnakse Hollandisse, et vaadata, kuidas tuuleveskid töötavad. Kuidas nad võõraste nähtuste suhtes reageerivad. Stereotüüpidele põhinevad vaated. Tänane film Moi, un noir (Mina mustanahaline) 1958. Ülesvõetud Elevandiluurannikul, pealinnas Abidjani linnaosas Treichville's, räägib noorte inimeste elust. Filmi autor Jean Rouch. Näide Rouchi etnofiktsioonist. 14 Peategelane Oumarou Ganda (1935-1981). Tegevus toimub Nigeris (oli pärit Nigerist). Ei olnud niivõrd palju film tegelikkusest kui fantaasiatest, soovidest, tulevikuplaanidest ja minevikuvarjudest. Ilma helita oli üles võetud, üleskeritava kaameraga. Kiiresti vahetuvad kaadrid. Kommentaarid olid lisatud hiljem, oli näidatud peaosa kehastavale inimesele, kes spontaanselt kehastas rolle ja rääkis läbi. Film provotseeris
annaabi.ee 
