Kuid ta viljeles kõrgel kunstitasemel ka proosa pisizanre novelletti, marginaali, miniatuuri ja proosaluuletust. Tuglase novellistika on voolulooliselt vaheldusrikas. Klassikalist "Hunti"(1903) eristab muust sajandialguse külaproosast groteskielement, mis jäi ka edaspidi Tuglasele iseloomulikuks. 1905. aasta revolutsioonilisest paatosest onn novelli "Hingemaa" mõru sotsiaalkriitilisus kui ka kõrgromantiline poeem "Meri". Viimane on läbi aegade kuulunud luule etlejate lemmikrepertuaari. Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga "Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine, samuti ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli impressionism, sümbolism ja ekspressionism tähistab eesti kirjandusteaduses
meenutab keskaja maalinguid, millel Maarja viljastamine toimub Jumala troonilt laskuva vooliku kaudu, mis neitsi kehasse siseneb ja mida mööda Püha Vaimu tuvi alla laskub. Seega: ürgtüüpi mütopüad võib leida nn primitiivide ehk vaimuhaigete ja laste juures. Need metslased on ikka veel müüdi rituaalsete algallikate lähistel ja avaldavad end nii keha kui keelega, tsivilisatsioonis müüt aga jäetud kutseliste etlejate hoolde. Usuhullustaja tunneb vajadust „tõtt“ valjult kuulutada. Väikesed lapsed saavad oma „ilmavaadet“ piibililoo põhjal sõltumatult kujundadamõttemaailm katab motiivistiku, milleks inimsugu on kulutanud aastatuhandeid. Nelja aastane hüüatab „Jumal oli esimene, kes suri.“ Ning „Kas välku on näha vee all?“ (kujutelm veealusest välgust on inimese ürgmälus ja võib nii nelja-aastase mõtteis üles kerkida)
annaabi.ee 
