e) fotod, heli- ja videosalvestused valikuline, sõltuvalt finantsolukorrast f) kavandid, tehniline dokumentatsioon ja säilinud esemed g) teatriarhitektuuri ja lavatehniliste võimaluste dokumentatsioon Teatrihistorigraafia teatriajaloo kirjutamine Teatrikriitika operatiivsem ja päevakajalisem kui teatriteadus. Aluseks teatriajaloo kirjutamisele. See on seotud eelkõige ajakirjandusega. a) Etenduse analüüs keskendutakse 1 lavastusele selle eri etendusi vaadeldes. Oluline on etendustervik kui protsess, kui mitmetest märgisüsteemidest (nt grimm, kostüüm) koosnev artefakt. Teatrietendus kui sündmus, reaalselt toimuv kunstiakt. Analüüsija tõlgendab. Etenduse analüüs toimub mitme teooria alusel: hermeneutika, semiootika, fenomenoloogia, antropoloogia jt. Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri
äratuntav - iga töö osa on lavastatud vastavalt Stravinski muusikalisele materjalile - igal fraasil on liikumismotiivid, mis koosnevad mitmetest liikumistest - motiivid sisaldavad rakukesi (sells) -2 või 3 elementi liikumises, mis alati eksisteerivad koos - üksikud elemendid töös on identifitseeritavad. Need elemendid on vormi väikseimad osad: käe zhest, raskusülekanne, fookus, rõhklöök, käteplaks jne. Sama hierarhia eksisteerib ka draamas, jaotudes näiteks järgmiselt: etendustervik vaatus stseen misanstseen sõnad zhestid. SEAMLESS kaasaegses koreograafias on iga selle hierarhia osa küsimuse all! Tantsud ei pruugi koosneda osadest, vaid on jätkuvad (countineous). Kui nad on osadeks jaotatud, siis igal osal võib olla erinev pikkus, fraasid on samuti erineva kestvusega, koosnedes ükskõik kui paljudest või vähestest "rakkudest"; puuduvad selged motiivid lihtsalt elemendid on kokku pandud. STRINGS
annaabi.ee 
