Eesti kirjasõna rahvuslikul ärkamisajal. Ärkamisaja meeleolude olulisemaks tagantõhutajaks sai eestikeelne kirjasõna. Algul sobisid rahvast äratama ja ühte liitma kõige paremini ajalehed: kirjutajate pöördmine lugejate poole oli pöördumine kogu rahva poole, ühe suure inimrühma poole. Et rahvustamine on hingeline side rahvuskaaslaste vahel, siis etendaski rahvuslikul ärkamisajal suurt rolli isamaaluule. Ajajärgu esiluuletaja oli Lydia Koidula, aga laialt levis ka mitme teise autori looming: Friedrich Kuhlbansi "Vanemuine", Mihkel Veske "Kodumaa" ja "Illus oled, isamaa!", Ado Reinvaldil "Kuldrannake" jne. Selle aja isamaaluule peamiseks kandepinnaks oli koorilaul, mis sai 1860.aastatel, kus osavõtjad laulsid üheskoos: "Mu isamaa, mu õnn ja rööm!", "Mu isamaa on minu arm!" ja "Sind surmani!"
H aeg on see, kus linnaelanike arv ületab 50% piiri. Teaduslik-tehniline revolutsioon on seotud ka sõjatööstuse ja kosmose hõivamisega. Kirjanduslik „sula“ ja vaimuelu 1954 Ilja Ehrenburg kirjutas jutustuse „Sula“, mis sai tabavaks nimetuseks kogu perioodile. Sula on tõepoolest üsna tabav nimetus- sulaaeg on üsna vahelduv aeg ka looduses, pole pidev protsess. Sulaaeg oli teatud vaimseks vabanemiseks ühiskonnas. Loomavabadus suurenes, väga olulist rolli selle suurendamisel etendaski just ilukirjandus. On aeg, kus erinevad kirjandusajakirjad muutuvad väga tähtsaks, hakkavad kujundama ka ühiskondlikke hoiakuid jne. On ka aeg, kus väga mustvalgest lakeeritud ühiskonnakäsitlusest loobutakse. Olukord paranes keskustes, kui ka liiduvabariikides. Vaimuelu pidi ikkagi olema kindla kontrolli all ja suunatud. Tulevad esile uued vaimuelu kontrollimehhanismid. Stalini ajal võidi üsna jõuliselt repressioone rakendada jne, H ajal repressiivne pool taandub
annaabi.ee 
