Kahe maailmasõja vahel etendasis Euroopa kaubanduses ja ka majanduses rolli Ameerika Ühendriigid ja Lääne-Euroopa tööstuslikud suurriigid, nagu näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa, Lääne-Euroopa väikesed tööstusriigid ja tööstuslikult vähearenenud Euroopa väikeriigid. Eesti kuulus just viimaste hulka. Pärast esimest maailmasõda oli Euroopa riikides laialt levinud seisukoht, et 20 sajandi algul oli kuldne ajajärk, mille katkestas 1914 aastal alanud esimene maailamasõda. Seepärast oli Euroopa võitjate riikide sõjajärgne majanduspoliitika eesmärk taastada ennesõjajärgne seisund. Sõjas purustatud Euroopa majanduselus ei olnud 1920 aasta alguses mingeid taastusmärke. Mitmes riigis oli tootmine korrapäratu ja valitses kontrollimatu inflatsioon, rahvusvahelises kaubanduses kehtisid edasi sõjaaegsed piirangud. Toiduainete ja toorainete ning esmatarbekaupade nappus oli Euroopas tavaline. Suurest soovist olukorda parandada kutsus Rahvastelit 1920 ...
Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu ja muid asulaid olid varemetes. Rahvaarv oli katastroofiliselt vähenenud. 1630. aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada võtsid mõisinkud küladesse uut rahvast. Rahvastik hakkas arenema, põlde hakati rohkem harima. Enamik mandri rahvast oli tulnud Saaremaalt. Eestisse hakkas sisseränna hulgaliselt suurenema. Ida-Eestisse tuli hulgaliselt venelasi. Suurt osa etendasis soomlased. Valga ümbrusesse kolis rohkelt lätlasi.86 Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Säilitati sunnismaisus ja kehtestati pärisorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Suur osa eramõisadest läks riigi kätte. Talupeogadele oli see kasulik, kuna nad allusid nüüdsest kuningale. Sellega kaasnes maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoja kohustused
annaabi.ee 
