mõjutanud. Tegelikke poeesia tagamaid tuleks tõesti otsida eesti luule kõrgaegadest. Kui palju nüüd just Sinijärve mainitud Rummo, Kaplinski, küll aga Henrik Visnapuu, Jaan Isotamm ja Toomas Liiv. Neid kolme nimetab oma teadvustatud ja teadvustamata eeskujudena autor ise kõhklematult. Õige visnapuulikult ju "Sonetid" algavadki, heiastades õrnerootilist maailma läbi rahvaliku tekstilaadi ja huumori esimeses luuletuses. "Hell hellakene..." on arvatavasti enim eteldud vabavärss laulukujul. Siinpuhul ei suuda suud pidada, et lauldakse sama viletsalt kui Contra (TNTs teine lõõritaja veel Wimberg) ning minul võimatu lugeda ilma autori häiriva hääleta kõrvus. Hoolimata esimesest värsireast pole tegu rahvalauluga, aga nõnda ta mõjub (vist peabki) veidi erandlikuna järgnevate tunduvalt lüürilisemate või iroonilisemate tekstide taustal. Omamoodi kogu kreedo võib see avameelne salm ollagi.
modernistlik luule. Ivar Grünthal luuletas sõjast ja erootikast, vormiliselt virtuooslik. Ta on originaalne ja vitaalne. Raimond Kolk rikastas luulet murdekeelsusega. Debüteeris võrumurdelise luulekoguga ,,Üksik täht" (1946) 22. Kalju Lepiku luule. Asutas 1940.a Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse "Tuulisui" ning jätkas pärast sõda selle juhtimist Stockholmis. Rühmituse koguteos ,,Homse nimel" (1945) selles on Kalju Lepiku palju eteldud luuletus ,,Kisendad, kodumaa!". Lepiku enda esimesed kogud olid ,,Nägu koduaknas" (1946) ja ,,Mängumees" (1948), mis sisaldavad kahte tüüpi tekste: teadlikku antiestetismi ja jõulist vastupanu. Nendes on grotesksed olupildid ja pagulasäng. Traditsiooniline värss, kasutab ka liikuvat rütmikat ja teisi stroofivorme. Muutus assotsiatiivse luule võimaluste, modernistliku pildilisuse ja luule sarjalisuse poole
annaabi.ee 
