juulil allkirjastas Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baskiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse. 1943. aastast viibis ta Peterhofis. Alles 29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis
1918. juunis saadeti ta Poola vangilaagritesse ja koju sai ta alles siis, kui Eesti Vabariik oli tegelikult juba taastatud. Lõpu ülevaade Vikipeediast: Päts vahistati 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse, 1943. aastal aga Peterhofi, kuid need alad olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal hoopis kinnipidamisasutustes Kirovis. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis
kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada. Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult meelestatud poliitikud. 1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna juhid, soovides
annaabi.ee 
