E. Abel6 5 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 12 6 Kirsti Vainküla Siin ma olen, Tallinn: Menu Kirjastus, 2010. Lk. 75 Kuigi Abelit üritati erinevate vahenditega Draamateatris hoida, anti ta lahkumisavaldusele 7. veebruaril 1966 siiski nõusolek ja Abel läks tööle Filharmooniasse. Aastatel 1966 1984 tegeles Ervin Abel estraadikunstiga. Koos Sulev Nõmmikuga mõtlesid nad välja palju erinevaid estraadikavasid ja käisid neid Eesti erinevates paikades inimestele näitamas. Abel on ise öelnud: ,,Ma ütleksin, et see on näitlejatöös üks raskemaid alasid. Nalja mängida, nagu kirjutadagi, on väga raske. Näitlejale on see jällegi hea kes estraadilaval aastaid vastu pidanud, ei jää näitlejana kunagi jänni ega hakka virisema. Estraadinäitleja on üksi või ka kahekesi saaliga vastamisi, siin tuleb kõik välja panna. Õnnelik on see näitleja, kes iga kord läheb lavale nagu esimest korda,
Gümnaasium), kus ta oli silmatorkavalt korralik. 1969. aastal jätkas Urmas õppetööd 46. keskkooli kunstiklassis (praegu Pelgulinna Gümnaasium). Keskkooli ajal käis Urmas ka Kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel joonistamist õppimas. Keskkoolis hakkas silma paistma ka Urmase teatraalsus, miimika ja anne keelte peale. Olulisimad sõbrad keskkooli ajal olid Georg Bogatkin ja Raimo Aas, kellega koos tegeleti isetegevusega ja tehti riigikorda pilkavaid improvisatsioonilisi estraadikavasid. Kibuspuu oli kooliaja alguses väga tagasihoidlik, kuid läks aja jooksul üha lahtisemaks. Ta ei olnud aga ei pioneer ega komsomol. Reaalained talle meeltmööda ei olnud, küll aga paistis ta silma oma võimega mahakirjutamises. Spordiga tegeles Kibuspuu vehklemise näol päris palju ning armastas ka fotograafiat. Kõige enam meeldis Kibuspuule pildistada loodust, kuid üle kõige oli siiski joonistamine. Kibuspuu vanemad lootsid, et noorest mehest saaks kunstnik.
annaabi.ee 
