Hupeli otsus Liivimaale saabuda polnud sugugi unikaalne otsus, mitmed toonased Saksamaal ülikooli lõpetanud teoloogid asusid Balti kubermangudesse esialgu koduõpetajateks, hiljem pastoriteks. Paljud neist plaanisid Baltikumi jääda vaid mõneks aastaks, kuid kodunesid seal kiiresti ja andsid olulise panuse kohalikku valgustustegevusse. Hupeli kõrval võib nimetada veel näiteks valgustusmeelset pastorit Johann Georg Eisenit, ajaloolast ja juristi Friedrich Konrad Gadebuschi ning arsti ja estofiili Johann Wilhelm Ludwig von Lucet. Esialgu oli Hupel Riias, kuid siirdus hiljem koduõpetajaks ilmselt Eesti alale. Tõenäoliselt oli ta alates 1758. või 1759. aastal koduõpetajaks Äksis. 1759. aasta lõpus sai temast ka teoloogiakandidaat, misjärel sai ta asuda kirikuõpetaja kohale. Erinevalt enamikust väljastpoolt Liivimaad tulnuist, kes veetsid koduõpetajana 4-5 aastat, sai tema hakkama vaid 3-ga: juba 1760. aastal pühitseti 23-aastane Hupel Äksi kirikuõpetajaks
Samarin jääb Vene rassi ideed jälgima. Teos löövas stiilis, halvustav venelaste suhtes. Vene kavatsuste ja suutmiste vahel on vahe suurim. On võimetud korralikult oma majas korda sisse panema, tahtis seda viia sinna, kus saadakse ilma nendeta hakkama. Autor lahkus, sellega tipnes pressisõda. Schirreni suhtumine eestlaste-lätlaste suhtes alahindav ja üleolev, parim, mida teha aidata kaasa saksastumisele, osa saamaks nende kultuurist. Schirren 1863 pidas kõne, milles märkis estofiili tegevusena mitteolulisust ja valeks, et kirjutab neile parem saksa keele õpik ja garanteerida, et saaks paremini saksastatud. Õpetatud Eesti Seltsi esimehena pidas selle kõne. Liivimaa maapäeva algul jutulus, et eestlased-lätlased kiiremini Saksa poole üle tormata. Seda pidasid slavofiilid riigivastaseks. Schirren kui baltisaksa ideoloog, eesti-läti vaenlasena kujutatud. ,,Antwort..." loeti palju ja sellest lähtuti palju. Liivimaa rüütelkonna
annaabi.ee 
