Omaseks on saanud mäng kui reaalsusest eraldumise võimalus. Mäng on töös (manipuleerimine,äri), meelelahutuses (virtuaalne reaalsus) ja enesekehtestamises (igaüks elab oma loodud maailmas). Maksab hetketõde, hetketunne. Postmodernisnlik inimene ihkab uusi emotsioone ja samas ka hingelisust. Tema emotsionaalne mälu vajab tasakaalu. POSTMODERNISM KIRJANDUSES Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine. Nii luulesse kui ka proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne, suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine ja keelemänguliste tekstide loomine. Keelt ei peeta vahendiks,millega saab elusügavusi ammendavalt kujutada. Seetõttu hoidutakse ka kindlapiirilistest üldistustest postmodernistliku teose vaatlemisel, sest see, mis jääb üldmõistetava taha varju, pole keeleliselt alati väljendatav. Meeleolult on postmodernism sageli anarhilistlik ja negativistlik. Vanad väärtused
inimest kahtlema ja küsima sunnib, inimene tunneb end ebakindlana, sest tal võib olla korraga mitu eelistust, mille vahel ta võib valida, samal ajal kaheldes oma valikutes. Kirjanduses toimub klassikalise kirjanduse lammutamine. Postmodernistid hülgavad teadlikult igasugused piirangud ja seadused, mis on välja töötatud eelnenud kultuuripõlvkondade poolt. Eriti kriitiliselt suhtuvad nad 19. sajandi realismi. Nii luulesse kui proosasse murrab sisse ühelt poolt esseelikkus, mis püüab mõtestada toimuvat, teiselt poolt banaalne, suulisel argikeelel põhinev tavaelu kirjeldamine või keelemänguliste tekstide loomine. Meeleolult on postmodernism sageli anarhistlik ja negativistlik. Vanad väärtused muudetakse pilaks. Žanripiirid ähmastuvad, ühendatakse erinevaid stiile, moonutatakse tsitaate, olulised kirjandusvõtted on paroodia, kirjanduskriitikas on sagedane võte grotesk. Konstrueeritakse teoseid, mis on kokku pandud teiste autorite tekstidest
annaabi.ee 
