1,9 tuhat. Eesti tarbijate Keskühistule (ETK) kuulus 1200 kauplust, mille käive moodustas 22 % üldisest jaekäibest. Juba 1920. aastal anti Eestis välja määrus hangeldamise ja liigkasuvõtmise tõkestamiseks, mis hilisemate täienduste ja parandustega kehtis kogu vabariigi aja. "Keelatud on toiduainete ja muude vajalikkude tarbeasjade müügil nõuda ja võtta niisugust hinda, mis on üleliigne ja ei olene nende ainete valmistamise ja müügi tingimustest," algas määrus. Esmatarbekaupadeks loeti siis toiduaineid, tubakatooteid, riideesemeid, põllutöömasinaid, raamatuid, arstirohtusid, kütust, majapidamiskaupu jm. Niisamuti oli keelatud valmiskauba töötlemine (ka pakendi muutmine) üksnes suurema kasu saamise nimel ning kõrvaldada kaupu müügilt "hinnatõusu äraootamise sihil". Ka pidid kõik kauplused ja söögikohad nähtavale kohale riputama hinnakirjad. Hangeldamise ja liigkasuvõtmise vastu võitlemiseks asutati 1920. aastal igas maakonnas kolmeliikmeline komisjon
kaasneb sissetulekute vähenemisega, kus nõutav kogus väheneb iga hinnataseme korral ja graafiliselt väljendatuna nõudluskõver nihkub vasakule. Vastavalt sellele, kuidas teatud kauba nõudlus muutub inimeste sissetuleku muutudes, jagatakse kaubad: 1) normaalkaupadeks 2) väheväärtuslikeks (inferioorseteks) kaupadeks Normaalkaupade nõudlus kasvab, kui tarbijate sissetulek kasvab. Sellesse kategooriasse kuulub enamik kaupu. Normaalkaupu võib omakorda jagada esmatarbekaupadeks ja luksuskaupadeks. Sissetuleku kasvu ja nõutava koguse suurenemise vaheline sõltuvus ongi kõige tugevam luksuskaupade puhul. Inferioorsete kaupade nõudlus aga väheneb, kui sissetulek kasvab, sest suurenenud sissetulek võimaldab üle minna normaalkaupade tarbimisele ja loobuda vähemväärtuslike kaupade ostmisest. Järelikult nihkub inferioorsete kaupade nõudluskõver sissetuleku kasvades vasakule. 1.12.2 Teiste kaupade hinnad
annaabi.ee 
