Esineb nohu, mis raskendab lapsel imemist ja lõhub ta ninaluud (sadulnina). Lisaks on maksapõletik, lümfisõlmede suurenemine, kehvveresus, luude muutused (väga sageli) ja muud süsteemsed nähud. Lapsed on virilad, söövad halvasti ja võtavad halvasti kaalus juurde. Diagnoosimine Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Ravivõimalused Enne antibiootikume oli süüfilis ravimatu. Õnneks on tänapäeval ravimid väga efektiivsed ning haigus allub hästi ravile. Ravi pikkus sõltub süüfilise staadiumist. Peale ravi lõppu on vajalik kontroll umbes 3 kuu tagant.
Närvisüsteemi haaratuse ehk neurosüüfilise tunnusteks võivad olla kõne- ja psüühikahäired, valud ja tundlikkuse häired jäsemetes, liigutuste koordineerimatus, isegi halvatused, meeleelundite kahjustused kuni täieliku pimeduse ja kurtuseni. Eriti ohustatud on nooremas haigestunud. Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik. Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA- ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid),
Lapsed on virilad, söövad halvasti ja võtavad halvasti kaalus juurde. Vahel avastatakse kaasasündinud süüfilis alles hiljem. Kindlateks tunnusteks on siis koonilised lõikehambad, silmapõletik ja kurtus. Veel võib esineda sadulnina, armid suu ümbruses ja luustiku muutused. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Haavandilises staadiumis on võimalik haigust diagnoosida haigustekitaja leidmisega haavandist. Umbes 3-4 nädalat pärast haavandi tekkimist, ilmuvad verre süüfilise tekitaja vastased antikehad (vastukehad) ja siis on süüfilist võimalik diagnoosida juba vereproovidest Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute
annaabi.ee 
