Tavaliselt keskele mees ehk siis perekonnapea. Keskse kivikirstu ja ringi vahele maeti ka. Lohukivid- ehk kultusekivid, seostatakse ohverdamisega, tähistaeva vaatlusega, esivanemate austamisega, viljakusmaagiaga vms. Tarandkalmed- koosnes madalatest kiviridadest v müüridest, mis piirasid nelinurkset tarandit u 1-2 x 2-3 meetrit. Ehitati kivikirstkalmete kõrvale, vahel mujale. Aestid- Rooma ajaloolane ja geograaf Tacitus, kes mains a 98 pKr rahvast aeste. Peetakse kui eestlaste esmamainimiseks. Kääpad- liivast kuhjatud, mille all v sees on põletusmatused väheste panustega. Ruunikivid- surnule pühendatud harilikult püstine kivi, millel on ruunikirjas tekste. Tšuudid- Vene kroonikas nimetati eestlasi ja mõningaid teisi ida pool elanud läänemeresoomlasi nii. Malev- oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus ning keskajal Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. See koosnes tavaliselt jalaväelastest.
tähtsa viikingite pealiku langemist, samuti eestlaste vasturetki Rootsi. Suhted venelastega olid kuni 10.sajandini rahumeelsed. Vene kroonikates nim eestlasi tsuudideks ja esialgu toimus naabrite vahel peamiselt kaubavahetus. II aastatuhande algul olukord muutus. Mitmel korral tungisid siia sõjakad Vene vürstid. Tuntuim on 1030.a toimunud Jaroslav Targa retk. Ta võitis eestlasi lahingus ja rajas Tartu kohale Jurjeviks nimetatud tugipunkti (seda aastat peetakse Tartu esmamainimiseks). Venelaste võim püsis kuni 1054.aastani, siis sundisid sossolid venelasi lahkuma (pole täpselt teada, kes nad olid. Võimalik, et saarlased või Sakala elanikud). Ka järgnevatel aastatel tuli ette venelaste sõjaretki Eestisse ja vastupidi, püsivat edu kumbki pool saavutada ei suutnud. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus
annaabi.ee 
