kasutavad soomlased Lõuna-Aafrika päritolu rakette Umkhonto-IR SAM. Laevavastasteks rakettideks on RBS Mk3 SSM, mis suudavad sihtmärgi hävitada 100 km kauguselt. Laeva lähikaitseks saab kasutada 57 mm Boforsi kahurit. Lisaks on ka lähikaitse relvadeks nn "soft kill", mis jaguneb kaheks: peegelaganad ja säraküünlad. Kõigele lisaks on veel miiniveeskamis (k.a. süvaveepommid) võimekus, mida hõlbustavad paigaldatavad rööpad.4 Koos Hamina klassi laevadega on raketi eskadronis Hamina eelkäija Rauma klassi raketipaat (FAC, 4 tk). Nende tootmine lõpetati üheksakümnedate alguses. Laeva pikkuse (48,5 m) kohta on tal väga madal süvis (1,5 m) ja ta on võimeline opereerima madalas vees ja saarte vahel ning tänu jugakäituritele on tal hea manööverdusvõime. Relvastus sarnaneb suuresti Hamino klassi laevadele. Prantsuse päritolu Mistrali raketid täidavd õhutõrje kohustusi. Lähikaitseks kasutatakse ka Vene päritolu õhutõrjekahurit 2x ZU-23-2. Allveetõrje
maha!" Maria vastas ,,Ah, ära mängi! Pane see püss ära!" Aga ta laskiski. Samal aastal võtsid nad kasupojaks Maria vennapoja Aleksei Kruszewski, kes oli Misaga ühevanune, sündinud 1. juunil 1913. Ta lõpetas Tallinna vene gümnaasiumi 1934. aastal ning astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Aleksei läbis kohustusliku ajateenistuse ratsarügemendi 3. eskadronis. 19401941 töötas dekoraatorina. Ta vangistati NKGB poolt 30. juunil 1941 ning ta suri sama aasta 26. novembril Solikamski vangilaagris. Laidoneride kodu Enne I maailmasõda ja sõja ajal elasid Laidonerid Kaukaasias ja Venemaal. Pärast Johan Laidoneri Eesti sõjaväkke astumist tuli 1919. aastal Eestisse ka Maria ning 1920. a aprillis koos Maria emaga ka Misa. Maria ja Johan elasid esialgu dr. Jaan Raamoti juures. Linnakodu Õllepruuli tänaval ostsid Laidonerid 1920. aastal
Vastu tahtmist allusid nad pimeduse mõjule ja nägid kõikjal varitsejaid. Koidu esimeste kiirtega pääsesid nende keelepaelad valla ja koos päikesega tuli tagasi lõbus tuju. Nad tundsid ennast otsekui lahingu eel, süda peksis, silmad naersid ja nad tundsid, et elu, millest nad peavad võib-olla lahkuma, on lõppude lõpuks siiski ilus. Nende karavan näis üsnagi hirmuäratav. Musketäride mustade ratsude, sõdurite tublide kaaslaste sõjakas kõnnak ja reeglipärane samm, mis oli eskadronis harjumuseks saanud, oleksid reetnud kõige varjatumagi inkognito. Nende järel ratsutasid hambuni relvastatud teenrid. Kõik läks hästi kuni Chantillyni, kuhu jõuti kell kaheksa hommikul. Oli vaja einestada. Ratsanikud tulid maha kõrtsi ees, mille silt kujutas Püha Martinit, kes loovutab poole oma mantlist vaesele. Teenritel kästi hoida hobuseid saduldatuna ja nad pidid iga hetk edasisõiduks valmis olema. Sõbrad astusid võõrastetuppa ja istusid lauda.
annaabi.ee 
