SAKSAMAA VALGUSTUS - väga hiline, langeb kokku eelromantismiga - väga progressiivsed autorid (Goethe, Schiller). - 18.sajand üldiselt oli Saksamaal pigem halb, puudusid suured kultuurikeskused, nagu seda olid London ja Pariis. Majandus oli halvas seisus - säilis renessanslik korraldus - Saksamaa oli killustatud, otseid valgustuslikke jooni pole, kuid märgatav lahtirebimine 17.sajandi traditsioonist - sündis idealistlik koolkond - lüürika oli esizanr Gottfried Wilhelm Leibnitz (1640-1716) filosoof, aitas kaasa Saksa Teaduste Akadeemia loomisele, aitas luua vastavat asutust ka Venemaale. Riiklik teaduskeskus, seetõttu oluline kultuurinähtus. Tema filosoofia ei ole valgustusideede taustal esirinnas. Eesmärk lepitada teadust ja religiooni, see suund püsis ka 18.sajandi saksa kirjanduses. Ideedel oli üsna suur mõju. Sel ajal tekkis Saksamaale ka ajakirjandus. Johann Christoph Gottschedi (1700-1766) propageeris mõistuse puhtust
ajal tekkis ja ajakirjandus (eeskätt Addison ja Steele). Lepizigiga on seotud Johann Christoph Gottschedi (1700-1766) nimi, suund, mis propageerib mõistuse puhtust, kirjanduse kohta ka terve rida ideesid, kirjanduse didaktiline suund on kõige olulisem. Ihkas kehtsestada reegleid, sakslaste maitset arendada (klassitsismi ja ka valgustuse idee). Huvide keskmes teater, kusjuures prantsuse klassitsism, võitles ka keele puhtuse eest (rahvuslik keelenorm). Saksamaal oli erandina lüürika esizanr. Gotthold Ephraim Lessing (1729-1778) dramaturg, publitsist, valmikirjanik, mitmeid teaoreetilisi vaateid, Gottschedi mõju vastu. Veendunud, et Gottscehd üritab prantsuspärasust tuua (selline vastuolu ka näiteks Skandinaavias). Lessing peab oluliseks Shakespeare'i ja üldse inglise kirjandust. Muretseb saksa rahvuse saatuse pärast, valgustuslik mure ja kaasaaegsed probeemid. Kirjutas ka kunstikriitikat. Võrdleb kirjandust kujutava kunstiga. Luule peab olema individuaalne ja
annaabi.ee 
